17. august 2017

Vasakintellektuaalid ja homode kalifaat

„Parempoolsetel pole peale loosunglikkuse ja labase populismi midagi ühiskonnale pakkuda ning nad jäävad intellektuaalselt vasakpoolsetele alla, leiab ajaloolane Veiko Berendsen.“ "Postimees" 25.07.2017

Ma olen Berendsiga nõus selles osas, et intelligents, eriti see verevaesem ja raamatutargem osa sellest, kaldub loomuldasa vasakule. Siin on orgaanilise seos. Inimmõistuse jumalikustamisel ja vasakpoolsusel on tugev korrelatsioon, aga lahknevus tuleb väärtustavas hinnagus sellele. Mõistuse-usklikule tähendab arusaadavalt suurema mõistuspärasuse tuvastamine ju ühtlasi paremuse, et mitte öelda moraalse üleoleku tuvastamist. Kellele aga intellekt iseenesest jumalik ei tundu, ei võta ka seda hierarhiseerimist nii iseenesestmõistetavalt.

Nii vastaksingi Berendsile Dostojevski põrandaaluse sõnadega:

„Jahah, aga just siin see konks minu meelest ongi! Andke andeks, härrased, et ma kangesti filosofeerima kipun; nelikümmend aastat põranda all oldud, lubatagu mul nüüd veidi fantaseerida! Vaadake, härrased, mõistus on hea asi, selle vastu ei saa vaielda, ent mõistus on ainult mõistus ja rahuldab ainult inimese mõistuslikke potentse, tahtmises aga avaldub elu tervenisti, see on kogu inimelu, kaasa arvatud mõistus ja kõik muu enesesügamine. Ja kui ka meie elu selles oma avalduses osutub tihtipeale näruseks, siis on see ikkagi elu, ja mitte lihtsalt ruutjuure leidmine! On ju näiteks täiesti loomulik, et ma tahan elada just selleks, et rahuldada kõiki oma elupotentse, aga mitte selleks, et rahuldada ainuüksi oma mõistuslikke potentse, mis on kõigest kahekümnendik mu elupotentsidest. Mida teab mõistus? Mõistus teab ainult seda, mida ta on jõudnud teada saada (on asju, mida ta arvatavasti iial teada ei saa; see ei ole küll mingi lohutus, kuid miks mitte seda otse välja öelda?), inimloomus aga toimib tervikuna– koos kõigega, mis sinna kuulub, toimib nii teadlikult kui ka mitteteadlikult, toimib valesti, aga elab. Mul on tunne, härrased, et te silmitsete mind kahetsevalt; te kordate mulle ikka ja jälle, et haritud ja arenenud inimene, ühe sõnaga selline inimene, nagu on tulevikus ette nähtud, ei saa teadlikult midagi tahta, mis talle kasulik ei ole, et see on lihtne matemaatika. Olen täiesti päri, et matemaatika. Aga ma kordan teile sajandat korda, et ühel juhul, ühelainsal juhul võib inimene meelega, teadlikult tahta endale kas või halba, või lollust või koguni lolluste lollust– ja nimelt selleks, et tõestada oma õigust tahta kas või lolluste lollust ja et mitte olla kohustatud ainuüksi mõttekalt tahtma. Sest see lolluste lollus, see isiklik tuju, härrased, võib tegelikult meiesuguse meelest ollagi kasulikum kui kõik muu, mis maa peal olemas on, teatavatel juhtudel kindlasti. Ja erandlikult võib ta olla kõigist kasudest kasulikum ka sel juhul, kui ta toob meile ilmset kahju ja on vastuolus meie mõistuse kõige arukamate kasumäärangutega, sest vähemasti jätab ta meile alles kõige põhilisema ja kõige kallima – meie isiksuse ja meie individuaalsuse. Ja näete, on neid, kes väidavad, et see on tõepoolest inimesele kõige kallim; tahe võib muidugi, kui ta tahab, ka mõistusega kooskõlas olla, eriti kui viimast ei kuritarvitata, vaid mõõdukalt pruugitakse; see on kasulik ja mõnikord koguni kiiduväärt. Ent väga sageli ja isegi enamasti läheb tahe isekalt ja täielikult mõistusest lahku ja... ja... ja kas teate, et seegi on kasulik ja mõnikord koguni väga kiiduväärt?“

Või Edmund Burke'i sõnadega: „Poliitikas ei tuleks lähtuda mitte inimmõistusest, vaid inimloomusest, millest mõistus moodustab vaid ühe ja kaugeltki mitte suurima osa“.

Veel üks sõnastus: vasakintellektuaal on maniakk ja hull chestertonlikus mõttes. Katoliiklik apologeet C.K. Chesterton ütleb, et normaalne inimene „hoolib tõest alati rohkem kui maailmavaate kooskõlalisusest. Kui ta näeb kahte tõde, mis näivad teineteisele vastu rääkivat, võtab ta omaks mõlemad ja vasturääkivuse ka veel” lisades teisal, et „enamik moodstest mõttetarkadest meenutab mulle maniakke”, sest „hull ei ole mõistust kaotanud. Hull on kaotanud kõik peale mõistuse”.

Loomulikult kogu Twitteri avangard ei kannata laiutava mõistuse käes, vaid enamik neist asendab nii inimloomuse tundmise kui mõistuse idealistliku nooruspõlve universaalvasaraga – võrdsus-aatega. Ei ole fakti ega loogikat, mida ei saaks võrdsusaatega põrmu taguda, samas ei vaja sellega relvastumine ei mõistust ega elukogemust.
(Õigluse huvides tuleb muidugi öelda, et enamus paremnoortest pole mitte inimmõistuse piiratust ja pärispatusust tunnetanud vaimuinimesed, vaid pigem hea loomaliku tervise ja libiidoga olendid, kelle hormoonide ja tungide meelevalda mõistus ja universaalsed eetikaprintsiibid liialt ei kõiguta. Kui feminist-emantsipeerijad on seksuaalse konkurentsi suhtes kanapimedad (vabadus ja enesemääramisõigus päästab kõik!), siis paremnoored on selle suhtes ülitundlikud).

Olgu vahemärkusena öeldud, et liiga hea mõtlemine on mu arust ka Ahto Lobjaka põhiviga st prognoosides tulevikku ei vaata ta niivõrd ühiskonna psühholoogilises kliimas ilmnevaid tendentse, vaid pigem ekstrapoleerib puhtmõistuslikult õhtumaise tsivilisatsiooni seesmist arenguloogikat. Ja veel olgu öeldud, et tema demoniseerimine häirib mind samavõrd kui Varro Vooglaiu demoniseerimine.


Utoopiad on toredad asjad. Vähemasti senikaua kuni neid realiseerida ei üritata. Ikka on olnud nii, et kui püütakse ühiskonda väga mõistulikult korraldada, on tulemuseks midagi üsna talumatut (pikemalt pajatab sellest näiteks Mihhail Lotman selles raadiosaates).

Inimene tahab käituda nii nagu ta tahab ja tema motivatsioonidünaamikal ja afektistruktuuril on mõistusega õige vähe ja õige harva pistmist. Mõistus pääseb domineerima ja asju korraldama neil haruldastel hetkedel, mil on tagatud turvalisus ja põhimised baasvajadused igati rahuldatud; nii ühiskondlikus kui individuaalses plaanis, kusjuures mõnede ressursside ümberjagamine on riiklikult põhimõtteliseltki võimatu, siin sõnastuspunkt Lauri Vahtrele – „Alatihti juhtub, et Jüri armastab Marit, aga Mari hoopis Matit, ning selle vastu ei saa isegi Saint-Just ega Dzeržinski. Ehkki muidugi käed sügelevad seda üritama: Mati tuleb maha lüüa ja Marile selgeks teha kus tema õnn peitub. On üsna naiivne arvata, et see kurb paratamatus, mida võiks nimetada armuõnne riikliku garanteerimise võimatuse seaduseks, ei laiene ühiskondlikele oludele ja jääb piirnema üksnes n.-ö. erasfääriga“.
Isegi surmasuust pääsenud migrant ei ela üksnes leivast, kui kõht elemantaarselt täis, kerkivad esile uued vajadused ja tungid – mis skandaalsel kombel mõistusega üldsegi ei konsulteeri! – eriti ägedalt veel siis, kui tegu on nooremapoolsete meestega. Olgu Kölnis neil kõigil kerge!

Toronto ülikooli psühholoogiaprofessor Jordan Peterson on dostojevskiliku kirega pühendunud inimloomuse uurimisele ja ta on teinud palju selleks, et avastatut kommunikeerida.
Ühes videos (ei suutnud seda hoobilt leida, sest neid on tal tänuväärselt palju) analüüsis ta vanu India jumalakujutisi ja tõi illustratsiooniks ühe karikatuuri, mis tema hinnangul oli psühholoogiliselt väga täpne. Sellel karikatuuril oli tubane linnakass sattunud metsa ja see, millise kujutluse maalisid kassi vaimusilma kõik need võõrad lõhnad, mida ta metsas kohtas, oli tõeliselt hirmuäratav komplekt kihvadest, sarvedest, küünistest, mürgihammastest jne. See oli selle kassi psühholoogiline reaalsus hoolimata sellest, et ühtegi sellist elukat pole olemas. See oli teatud afekti visualiseeritud representatsioon ja see on reaalselt käitumist mõjutav, see on tugevam kui mõistus.
See loeng tuli mulle meelde, kui lugesin Jakko Väli kartust „homode kalifaadi“ ees.(EPL 16.08.2017)  Mõistuslikult täielik nonsenss (sest islam ja homoseksuaalsus klapivad veelgi kehvemini kui homoseksuaalsus ja katoliiklus, eks), aga psühholoogiliselt reaalne. See mõjutab valimiskäitumist ja ühiskondlikke protsesse rohkem kui mingi teadus ja loogika.
Sattusin lugema ka Anna-Maria Penu raamatut „Eesti veri“. See on samuti ühe hirmumustri (et mitte öelda arhetüübi) artikulatsioon, kenasti mõistuse ja loogikavaba, aga psühholoogiliselt realistlik. Peategelaseks on Eeva Ligi, partei Maarjamaa Vasak Vaim juhi tütar, kes emale kõnesid kirjutab, ajal, mil valitseb Valge Eesti Neoliberaalne Erakond, kes on keelustanud abordi jne (kõik õudused ja hirmud kokku kuhjatud nagu linnakassi või Jakko Väli fantaasiaski, eks).


„Vaidlused, mis on varustatud näidete ja teoreetiliste argumentatsioonidega, on alati jäänud viljatuks“ Uku Masing („Elpida Echomen“)


Seepärast kordan Edmund Burke'i sõnu: „Poliitikas ei tuleks lähtuda mitte inimmõistusest, vaid inimloomusest, millest mõistus moodustab vaid ühe ja kaugeltki mitte suurima osa“.

30. juuli 2017

Jüri Kolk "Roheline süü"

Ilmus pisut lühendatult ja liigendatult ajalehes "Sirp" 28.07.2017.


Kuhi kujunditest kasvanud monolooge

Jüri Kolk, Roheline suits, Post factum, 2017, kujundanud Kalle Müller, 171 lk

Mihkel Kunnus

Heidan aeg-ajalt pilgu raamatupoodide ja kirjastuste netilehekülgedele, et omada mingit ülevaadet ilmuvast kirjandusest. Vaevalt, et see on kuigi originaalne käitumine. Nii: Jüri Kolk „Roheline suits“. Ütlen kohe ära, et kartes rikkuda avastamisrõõmu ei taha loo südmustiku ja sisu kohta öelda rohkemat, kui et selleks on üks kummaline pantvangistamine Vatikanis ja sellega otseselt või kaudsemalt seotud isikute reaktsioonid, mõtted ja käitumised. Sündmustikku ise on pigem vähe ja keskendutud on rohkem tegelaste sisemaailmas toimuvale.Kirjastuse kaastekst algab nõnda: „Eesti kaasaegse kirjanduse ühe mitmekülgsema ja põnevama autori Jüri Kolgi mosaiikromaani „Roheline suitsˮ võib võtta kui psühholoogilist põnevikku, teravmeelset jäädvustust ebakindlast tänapäevast või groteskset rännakut suures maailmas seiklevate väikeste eestlaste jälgedes.“
Nii seda kirjastuse antud tuvustust kui raamatut on võimatu hinnata arvestamata žanrit, kuhu see umbkaudugi kuulub (iga tekst on mitmekordselt kodeeritud, ütleks semiootik). Žanrid on aga ähmaste piiridega ja tihti ongi mitte ainult paratamatuks vaid ka viljakamaks lugemiseks mõningane žanriline möödalugemine (mis võib mõnel piirjuhtumil lausa kohtusüsteemiga kokkupuutesse viia). Näiteks kui kirjastuse kaasteksti lugeda kui objektiivsust taotleva kriitiku iseloomustust, siis oleks see üsna eksitav.

Põnevus põnevuseks, aga kas Jüri Kolk on mitmekülgne autor? No ei. Pigem vastupidi. Jüri Kolgil on üsna selge ja isikupärane käekiri, loojapaatos ja tekste hingestav elutunne. „Minu mulje järgi pole Jüri Kolgi laad ja n-ö tehnikate repertuaar aja jooksul eriti muutunud, küll aga selgema kuju võtnud,“ kirjutab Aare Pilv Kolgi senise loomingu üldiseloomustuseksi. Rauno Alliksaar alustab luulekogu „Igapidi üks õnn ja rõõm“ (2016) arvustust järgmiselt: „Jüri Kolgi uut luuleraamatut süvenemata sirvides on esimene emotsioon „ta tegi seda jälle“. Pealtnäha on tegemist üpriski klassikalise Kolgiga“ ja lõpetab lausega: „Kolk on edukalt jätkanud oma seniste kogude vaimus“ii.

Siiani ongi Kolk avaldanud tekste oma andelaadile sobivaimates formaatides – (proosalises) luules ja proosa lühivormides. Kas „Roheline suits“ on psühholoogiline põnevik? Ei. Teravmeelne jäädvustus ebakindlast tänapäevast? No seal on paar pikemat esseistlikku lõiku, mis ehk vastaksid sellele määratlusele. Groteskne rännak? No ei.
On see mosaiikromaan? Kujutan ette kirjastaja kimbatust ja jagan tema tõrget nimetamast „Rohelist suitsu“ romaaniks. Eesliide „mosaiik-“ näib siin veel päris heatahtliku kompromissina. Kui Märten Rattasepp lõpetab oma asjatundliku ja põhjaliku analüüsi Jüri Kolgi loomingust (konkreetsemalt lühitekstide kogumikule „Suur võidujooks“) lausega „Ja lõpuks – ootan huviga, mis küll saab, kui Jüri Kolk kirjutab kunagi romaani“iii, siis „Rohelise suitsuga“ ma seda ootust täidetuks ei loeks.
Kordan siin igaks juhuks üle, et selline kategoriseerimine pole mingi kuri arhaism ja Prokrustese säng Loojate kallal jõhkrutsemiseks, neile kriitiku positsioonilt koha kätte näitamiseks vms., vaid toimiva kommunikatsiooni eeldus ja juba ammu on suuremaks probleemiks (omale sobiva) jalgratta üles leidmine, mitte selle olemasolu või taasleiutamine kuskil. Ei ole kerge töö raamatukoguhoidjatel või kauba riiuleisse tõstjatel raamatupoodides, ei kellelgi, kellelt palutakse soovitada näiteks mõnda head kaasaegset kodumaist romaani.

Mõistagi on romaani defineerimine ja formaalne piiritlemine komplitseeritud ja tänamatu, aga mõne tarviliku tunnuse tuvastamisega on siiski veidi lihtsam. Esiteks maht. Romaan ei saa olla väga väike. Romaan on pikem terviklik proosateos. Kui pikkusega on „Rohelisel suitsul“ enam-vähem hästi (171 lk) , siis terviklikkusega enam mitte. Maht on saavutatud rohkem kuhjamise, kui orgaanilise kasvamise läbi. Kui organismis on osad üksteist vastastikku defineerivad ja neil puudub põhiolemus ilma seoseta teiste osadega (süda on süda ainult organismis, see tähendab, seoses teiste orgenitega ehk organismi tervikuga, välja lõigatud süda on pelgalt lihatükk, koemass), siis kuhjas puudub osade vahel vastastikku defineerivad seosed ja osa põhiolemus ei sõltu sellest, kas ja millises kuhjas ta on.
„Rohelise suitsu“ alamosad ongi väga lõdvalt seotud ja üsna iseseisvad. Need on suuresti erinevate tegelaste sisekõned ja just sisemonoloogid, tähendab, need pole omavahel dialoogis ja läbi põimitud, nad on üksteisest üsna sõltumatud ja iseseisvad, tähendab, nad moodustavad rohkem kuhja kui organismi. Näiteks kui peaminister Kadi Kivivilla asemel oleks mõni teistsuguse maailmapildiga peaminister, siis mingeid muutusi mujal see kaasa ei tooks. Isegi kui kõik ta väärtushinnangud diametraalselt vastandlikega asendada, siis ei juhtuks ülejäänute maailmapildis ega käitumises midagi. Üks suletud purk riiulil oleks vahetatud teise vastu ja kõik. „Roheline suits“ koosnebki suuresti kuhjast sisemonoloogidest, millele annab raami üks väline sündmus, aga ka selle kokkusiduv jõud on väike, kuna tegelased elavad ikka väga autonoomselt ja suletult oma peas ning suur taustasündmus ei moodusta kuigivõrd ühist teadvuste kohtumise välja. Liialdamisi võiks öelda, et need lood on üheks raamatuks on sõna otseses mõttes kokku köidetud. Ja jällegi: see pole tingimata hinnang, vaid pigem määratluspüüd.

Teiseks. Romaani vaimsus, see formaalselt määratlematu asi, mille artikuleerimisele Milan Kundera nii palju oma sõnaosavust on kulutanud, „Cervantese pärand“, see traditsioon, mis laseb Hannah Arendtil nimetada romaani kõige uusaegsemaks kunstivormiks, ja millest lähtub see iseenesestmõistetavus, millega Tzvetan Todorov teeb järgmise märkuse: „[Vjatšeslav] Ivanov hindas õigesti [Marina] Tsvetajeva annet ja intelligentsust, kuid eksis, pidades teda suuteliseks romaani kirjutama. Romaan eeldab paljude teadvuste tundmist, kuid Tsvetajeva, kes suutis oma vaatlustes ja analüüsides minna äärmiselt kaugele, tundis ainult ühte teadvust: enda oma“iv.
„Rohelises suitsus“ on erinevaid teadvusi justkui omajagu, aga see jääb siiski mõneti väliseks. Kõigi karakterite sisekõne on antud edasi jutustavalt, vestluslikus ja just isikupäraselt jürikolgilikus maneeris. Jutustavus seisneb omamoodi kirjalikus suulisuses. See tekst sobiks suurepäraselt kuuldemänguks, elavaks esitluseks, sest erinevate tegelaste sisekõned on emotsionaalsed (enamasti on emotsiooniks mingit laadi rahulolematus maailma või inimeste mingi aspekti nõmedusega) ja suulise kõne markeritega, täis hüüatusi ja emotsiooniväljendusi, nohhe, mhhe, pffe ja muud sellist. „Eestlased olla tuim rahvas. Peldikusse sõitke selle jutuga ja puhastage oma vaim,“ kostub Mirjami peas (lk 126) „Kui platsi ühes servas oli igivana hoone, mis oli – vähemalt ametliku teooria kohaselt – mõeldud vaimu puhastamiseks ja selgitamiseks, siis teise serva jäi plastmassist putkade rida, kus keha pidi taas kergemaks saama. Pff. Kuidagi ähvardav oli see kontrast, kuidagi vastik,“ kostub Petri peas(lk 78). „Kui keegi sai surma keskmisest ägedamal viisil, oli see automaatselt uudis. Kõige suurem uudis oli terrorism. Tapke inimesi keset linna ja avalikult, tapke mitu tükki korraga, ja olete saavutanud midagi mainimisväärset. No ei ole ju! Inimeste tapmine on nõme,“ kostub Kadi peas(lk 112).

Kõik tegelased „Rohelises suitsus“ on mingis mõttes Jüri Kolgi jutustused. See äratuntav Jüri Kolgi jutustusmaneer võtab juhtohjad ikka enda kätte ja tulemuseks on vaimukas eksalteeritud pragamine, emotsionaalsed hüüatused ja seda kõik õige sarnaselt, õige jürikolgilikult. Anname veel ühe võimaliku tagakaanemääratluse: „Roheline suits“ - meie ühe isikupärasema kirjaniku teravmeelne raamjutustus.

Jüri Kolk on loojatüübilt luuletaja, poeet. Kasutan seda sõna siin kunderalikult, eristava kõrvutusena romaanikunstnikust. Kui Milan Kundera on öelnud, et romaanikunsti ainus moraal on tunnetus, tähendab, selle eetos mõneti sarnane teadusele (Dostojevski noogutaks siin ägedalt), siis
„Luule on territoorium, kus iga väide saab tõeks. Luuletaja ütles eile: elu on tühine nagu nutt, täna ütleb ta: elu on lõbus nagu naer, ja mõlemal korral on tal õigus. Ta ütleb täna: kõik lõpeb ja kaob vaikusesse, homme ütleb ta: miski ei lõpe ja kõik kaikub igavesti, ja mõlemad väited on tõesed. Luuletaja ei pea midagi tõestama; ainus tõestus on tema tunnete intensiivsus“v.
Näiteks tundub, et Jüri Kolk tabab järgmise lausega „Rohelise suitsus“ ka enda loomisviisi: „Mõneski peas, eestlastest näiteks Mirjami omas, tekkis mõte, et pantvangis ei olda sedapuhku mitte inimeste, vaid pigem jumala käes, see mõte kõlas nii poeetiliselt, et sellest oli raske loobuda“(lk80). Jääb mulje, et „Roheline suits“ on tervikuna sündinud ühest ideest, mis kõlab nii poeetiliselt, et sellest on raske loobuda, ja samuti paljud selle ehitusklotsid suuremal või vähemal määral.
Näiteks „Aleks tundis, praegu väga selgelt, et see hale punt kehastab maailma kurjust ja mannetust. Kui suurus seisab gigantide turjal, siis kurjus kerkib maast veidi kõrgemale magedike massi tuimal toel, seisab väikeste inimeste peal ja sel ei ole muljetavaldavat vertikaalmõõdet. Kurjus on horisontaalne nähtus“(lk 14-15).
Kena kujund, kena aforism, aga hoopis teisest materjalist, kui „Ilu päästab maailma“ või „Kui Jumalat ei ole, siis on kõik lubatud“. „Kurjus on horisontaalne nähtus“ on sattumuslik poeetiline kujund, mitte mingi romaanikunstilise tunnetusskeemi koondsõnastus. „Rohelises suitsus“ ei muutuks midagi, kui Aleks oleks arutlenud umbes nõnda, et kogu maailma kurjus ja mannetus on võimuiha, tung ronida kellelegi kukile ja et lõppkokkuvõttes kurjus on vertikaalne nähtus.
Ent tasub meelde tuletada, et „Rohelist suitsu“ romaani-liistule tõmmata tähendab olulises mõttes ikka mööda arvustamist. Jüri Kolki kui loojat ei iseloomusta romaanikirjaniku läbinägelikkus, vaid vaimukas sõnakasutus ja kujundiloome, mida hingestab üsna sümpaatne eetiline põhihoiak, melanhoolne humanism, leebus ja traagilisus. Ta vahendab eelkõige elutunnet, mitte tarkust.

Lõpetuseks võib öelda, et „Rohelise suitsu“ kohta kehtib üsna täpselt see, mida Jüri Kolgi loomingu kohta on öelnud kaks põhjalikumat ja analüütilisemat arvustust, nimelt eeltsiteeritud Märten Rattasepa ja Aare Pilve oma. Kummaltki üks tsitaat:
„Endast suuremaga rindapistmine on veel üks motiiv, olgu see siis allegoorilise kõnekujundina või otsesõnu – lõpptulemus pole aga üldiselt üleliia helge. Klassikalise Vana-Kreeka kirjanduse tragöödiažanr (millele Kolk kord vihjab, teisal otseselt ümber kirjutab, nii käesolevas jutukogus kui ka mitmetes varasemates luuleteostes) seisnes ennekõike indiviidist suurema ja võimsama saatuse kiuslikkusel, inimlikult ebatäiuslike kangelaste sattumuslikult õnnetutel eksivalikutel, millel kippusid olema teenimatult kurvad tagajärjed.“
„Asjad, mida Jüri Kolk tegelikult öelda tahab, on ju väga lihtsad: kas sul on hing? kas su elul on mõte? kas sa suudad inimeseks jääda? Puhas klassika, igihaljad küsimused, ei mingeid idiosünkraasiaid. Just see pateetikavaba vaimukas pretensioonitus ja samas võrdselt positsioonilt esitatud küsimuste fundamentaalsus on see, miks minu meelest tasub Kolki lugeda.“vi


„Roheline suits“ on Jüri Kolgi esimene pikem proosateos, Jüri Kolgi tema tuntud headuses.
i Aare Pilv „Pretensioonitu puudutus“, Looming, nr 11, 2016
ii Rauno Alliksaar „Igapidi üks Jüri ja Kolk“ Sirp. 02.IX.2016
iii Märten Rattasepp „Tänapäevatragöödia“ ERR 13.07.2015 http://kultuur.err.ee/307208/arvustus-tanapaevatragoodia
iv Tzvetan Todorov “Elu Tules. Marina Tsvetajeva pihtimused” Sinisukk, 2007, lk 55
v Milan Kundera, Elu on mujal Tänapäev, 2009, lk 254

vi Enam-vähem sajaprotsendilise täpsusega sobib „Rohelise suitsu“ kohta ka kirjandusblogis „Loterii“ kogumiku „Suur võidujooks“ kohta kirjutatust järgmine lõik: “Tundub, et autorile on eelkõige oluline jutustamine ise, loo algus ning seejärel proosajoru ja lugejaga vestlemine. Puänt kui selline pole vist primaarne, paistab, et kogu energia lähebki jutustamistegevusele. Jah, loo lõpud võivad olla igati dramaatilised, aga need pole sellised, mis paneks lugeja üllatunult juukseid katkuma. Pigem on see banaalsusse sumbumine? Või kes teab. Ma ei ütle, et see on negatiivne või puudus – selline lihtsalt on Kolki tekstimaailm. Kui siit midagi paistab puuduvat... siis ehk teravate dialoogide olematus. See tekstimaailm on pigem jutuvestmine, autor esitab oma nägemust, siin ei hakka tegelased oma elu elama, omavahel suhtlema, see on pigem formaalsus nö suures narratiivis.“ https://loterii.blogspot.fi/2015/06/juri-kolk-suur-voidujooks-2015.html

29. juuli 2017

Isiklik on poliitiline. Lähisuhtevägivalla pimetähne.

 Ilmus ajalehes „Sirp“ 14.07.2017 kõvasti lühemana, kirjutasin Helen Fisheri toodud statistika lahti, mudisin sõnastus ja kirjutasin lõppu paar peatükki juurde ja kärpisin väite, et alkohlijoove on karistusseadustikus


Isiklik on poliitiline.


Lähisuhtevägivalla pimetähne.


Ainus viis vähendada vägivaldsust on minimeerida tegureid, mis suurendavad vägivaldse käitumise esinemise tõenäosust.

Mihkel Kunnus


Perevägivalla terminist täpsem oleks lähisuhtevägivald - asjad väljuvad kontrolli alt just oma kõige lähedasemaga ja füüsilise ja vaimse vägivalla ilmingud on enamasti põimunud, siinjuures ei maksa primitiivselt polariseerida (naisednäägutavad-mehedpeksavad). Mõnikord aitab paariteraapia - kui paar varakult adub, et suhe võib käest ära minna...Praegu aga ootaksin Kunnuselt kui intelligentselt inimeselt (enese)analüüsi, millest võiks olla kasu teistel (meestel), kes samamoodi puntras on.
Tiina Jõgeda, Facebook 22. detsember 2016

Käesolevas kirjutises ei pretendeeri ma ammendavusele ega isegi mitte ülevaatlikkusele, vaid proovin keskenduda mõndadele olulisematele aspektidele, mida avalikus arutelus on erinevatel põhjustel kõige vähem käsitletud. Lähisuhtevägivalda käsitlev arutelu katab tavaliselt kõike asjassepuutuvat sama hõlmavalt nagu harjased hambaharja – ühest otsast, ühes suunas ja ühekülgselt. Heaks – ma ütleks et täiesti representatiivseks – näiteks sobib lähisuhtevägivallale pühendatud „Sirbi“ eriumber (30. juuni 2017), milles hästi põhjalikult, mitmekordselt, liiaselt ja emotsionaalselt korratakse üle see, milles välitseb enam-vähem täielik üksmeel – „Vägivallale ei ole õigustust, vägivald tuleb lõpetada ja vägivallatsejad vastutusele võtta“. Ja siis tuuakse selle vaidlustamata teesi toetuseks hulganisti konkreetseid näiteid, osutatakse majanduslikule kahjule, korratakse üle femisnistlikud klišeed ohvrisüüdistamisest jne. Praktiliselt üldse aga ei puudutata vägivaldsuse põhjuseid, ei tehta ettepanekuid, kuidas vägivaldust vältida ja ennetada ning isegi selles, mida tagantjärele teha, ollakse üsna napi- ja üldsõnalised, lühimalt, puudub pea igasugune analüütilisem vaade, mis annaks suuniseid mõistmiseks, ammugi siis praktiliseks tegutsemiseks.

Sina ei tohi mitte põhjuseid otsida!
„Võim. Kontroll. Allutus. Need ajendid on seksuaalvägivallatseja käitumise taga“ – sellise põhjuste postuleerimisega algab Kristina Birki artikkel „Süüdi on süüdlane“i. Niiviisi poole säutsu pikkusena välja tooduna paistab feministliku diskursuse analüütiline küündimatus eriti selgelt välja. Ometi väärib see siin esile toomist kahel põhjusel. Esiteks on see väga levinud ja teiseks võrsub see suurema kandepinnaga kohast, mis teeb põhjuste analüüsi eriti raskeks: nimelt ei suudeta eristada õigustamist ja põhjuste välja toomist. See on mõneti mõistetav, sest teaduslik meetod ja õigustamine ongi paljus sama ülesehitusega: mõlemad korraga depersonifitseerivad vaadeldava ja ehitavad põhjusahelaid, mis ulatuvad kaugemale konkreetsest vägivallaaktist ja selle sooritajast. Kuna süü hajumist kardetakse nagu tuld, siis visatakse pikemata üle parda kõik, mis ähvardab hälbida tautoloogiast „Süüdi on süüdlane“, kusjuures viimase teeb eriti piinlikuks asjaolu, et sellega üritatakse (enamasti ühese seksistlikkusega) mööda hiilida süütuse presumptsioonist. Igasugune pikem menetlmine ja arutelu on ju vähemasti potentsiaalne ohvrisüüdistamine! Küsimus „Kes on süüdi?“ on a priori kahtlane, sest teadagi ju, et süüdlane on süüdi. Samuti loetakse talumatult õõnestavaks selline küsimus nagu „Kui palju on keegi süüdi?“ (ammugi on ketserlik nii pikki seoseahelaid loov analüütilisus, mis ähvardab ivankaramazovlikus meeleheites: „Oo, omast arust, oma viletsa, maise, Eukleidese mõistuse järgi ma tean ainult seda, et kannatus on, et süüdlasi pole, et kõik tuleb üksteisest, otse ja lihtsalt, et kõik voolab ja tasandub.“ ). Moekas malakas „See on ohvrisüüdistamine!“ peksab arutelust välja igasuguse põhjuste analüüsi ja katab selle lahenduste otsimisel võtmeliselt olulise valdkonna kinni mõne feministliku klišeega nagu „Vägivalla juured on toksilises maskuliinsuses“,„Süüdi on süüdlane“, „Patriarhaalsus tegi!“ vms.


Mis põhjustab vägivaldsust lähisuhetes?
Loomulikult pole ühte ja kontekstitut põhjust – nimetatagu seda siis toksiliseks maskuliinsuseks, kurjuseks, võimuihaks, saatanaks või milleks iganes – vaid on palju vägivaldsuse ilmnemise tõenäosust soodustavaid tegureid. Triviaalseks näitkes sobib alkohol, legaalne narkootikum, mille mõju agressiivsuse tõusule ja impulsikontrolli kahanemisele on teaduslik aabitsatarkus, aga mille tarvitamine on kultuuris nii sügavalt sees, et selle suure vägivallasoodustaja vastu ei söandata kuigi valjuhäälselt astuda. Õilis poliitik võib küll ennastsalgava pingutusega panna valge lindi rinda, aga alkoholitöösturite lobi ees säilitab siiski „kainemõistuslikkuse“. Alkoholitarvitamine on sügavalt kulturiseeritud – see on siiski meie kultuuri olulisim ja massiivselt kasutatav legaalne narkootikum –, aga selle mõjubaas on loomulikult looduses.

„Täna on riigipüha. Politsei teab – pühade ajal saavad inimesed kõige rohkem peksa. Saavad seal, kus peaks olema kõige turvalisem: kodus. Nii on see jõulude ajal, jaanipäeval. Nii on see ka täna, vabariigi aastapäeval.“ president Kersti Kaljulaid Eesti vabariigi aastapäeva kõnes 24. II 2017
Pühad käivad paraku ikka käsikäes alkoholiga, mis omakorda soodustab vägivaldsuse esilekerkimist. See selleks. Presidendi tundelist sedastust tuleks aga vaadata selle alternatiivide valguses. Kui ühiskonnas on kõik hästi, siis kodu ongi kõige ohtlikum koht nii naisele kui lapsele. Lõviosa traumasid ja hukkumisi, mis (väike)lastele osaks saab, juhtub kodus, sest lasteaiad ja koolid peavad vastama märksa kõrgematele turvalisusnõuetele. Kui kodus juhtub traagiline õnnetus ja laps saab raskelt viga või suisa hukkub, siis tuntakse vanemaile südamest kaasa, kui aga institutsionaliseeritud lastehoiuasutuses juhtub midagi sellist, siis vallandub üleriigiline skandaal ja vastutajal pole asu. Kui tänav või töökoht on naisele ohtlikum kui kodu, on selle riigi ja ühiskonnaga midagi tõsist lahti, tõenäoliselt on tegu poliitilise kaose või sõjaolukorraga. Kodu on ikka olnud privaatsääri kuuluv nähtus, koht, kuhu riiklik, seadustest lähtuv elukorraldus ulatub väga piiratult. Niisiis analüütilisele, alternatiividega kõrvutavale pilgule on tõdemus, et kodu on naisele kõige ohtlikum koht, tegelikult positiivse sisuga raport.
Sama on lähisuhtega. Kui tegu ei ole sõja, näljahäda või muu täiesti ekstreemse olukorraga, siis peamiseks vägivalla ilmnemisvallaks mehe ja naise vahel on just nimelt lähisuhe ja seksuaalsus. Triviaalsus on ju seegi, et inimesi paneb ühiselulise paare moodustama just nimelt selline ürgne instinkt nagu sugutung, ehk miski, mille üle inimesel üsna piiratud voli (see on ka selge argument sooneutraalse abielu poolt – inimese võime oma seksuaalsust ümber kujundama on nii väike, et on korraga mõttetu ja julm teha prokrustesesänglik nõue teha siin sellisele riiklikule institutsioonile nagu abielu heteronormatiivne kitsendus või karta mingit „homoideoloogiat“). Ja kuigi see hirmutav, süüst vabastatud kategooria – loodus – võib ärritada ja selles võib näha jälle õigustajat, siis peab kardetavasti ikka natuke ka vaatama ka seda, millise loodusliku antuse kulturiseerimisega me antud juhul kimpus oleme.
NB! Loodus ei õigusta midagi, küll aga aitab seletada!

Oh, miks me oleme löödud seksuaalsuse risti?“ (D.H. Lawrence)
USA väljapaistev antropoloog Helen Fisher annab oma monograafias „Miks me armastame? Romantilise armastuse olemus ja keemia“ (e.k. 2006) rohkesti empiirilisi andmeid, millest toon siin natuke asjassepuutuvat välja:

„Mees seisab vastamisi märkimisväärse riskiga, kui talle sarved tehakse – ta võib kulutada äärmiselt palju aega ja energiat teise mehe DNA-ga lapse kasvatamisele./.../ Kui mehed kardavad petetud saada, siis naised kardavad hülgamist – nii emotsionaalset kui rahalist. Seega, kui suhe hakkab kokku varisema, otsivad naised võimalusi takistusest üle saamiseks. Naised vaatavad meestest suurema tõenäosusega läbi sõrmede abikaasa üheöösuhetele või ajutistele seksisuhetele rivaaliga. Kui naine võib muutuda äärmiselt armukadedaks, kui ta teab, et mees kulutab väärtusliku aega ja raha võistleja peale või loob teise naisega tõsist emotsionaalset suhet.
Selline käitumine on loogiline ka Darwini teooriast lähtudes. Miljoneid aastaid vajasid esiemad kaaslasi, kes aitaks järglasi kasvatada. Järelikult on naistel arenenud ajumehhanismid, mis muudavad nad eriti omamishimuliseks olukorras, kus kaaslane ähvardab vähendada ressursse või emotsionaalset tuge või teise pärast suhte lõpetada.
/.../
USA justiitsministeerium kinnitab, et igal aastal jälitatakse enam kui miljonit ameeriklannat (enamasti vanuses 18-39 eluaastat). 59 protsendil juhtudest on jälitajaks poiss-sõber, abikaasa, endine abikaasa või elukaaslane. Iga neljandat neist jälitajad löövad, tõukavad, annavad neile kõrvakiile või ründavad füüsiliselt mõnel muul moel. Viis sõltumatut uurijat kolmelt mandrilt teatavad, et umbes 55-89 protsendil juhtudest muutuvad jälitajad oma endise seksuaalpartneri suhtes vägivaldseks. /.../
Mehed ka peksavad. Kolmandik kõikidest kiirabiteenustest vajavatest ameeriklannadest, üks neljast enesetappu üritavast naisest ja umbes 20 protsenti sünnituseelset hooldust soovivatest rasedatest on intiimpartneri käest peksa saanud./.../Ja mehed ka tapavad. Umbes 32 protsenti kõikidest mõrvatud naistest Ameerika Ühendriikides sureb oma abikaasa, endise abikaasa, poiss-sõbra või endise poiss-sõbra käe läbi. Tegelikult usuvad eksperdid, et see näitaja võib ulatuda isegi 50-70 protsendini./.../
Olukorda, kus mees valvab, et rivaalid tema paarilist üle ei lööks või naine meest ei hülgaks, on soositud ajalooliselt paljudes ühiskondades. Inglise tavaõigus pidas abielu rikkunud naise tapmist mõistetavaks või isegi õigustatuks, kui seda oli tehtud kirehoos. Armukadeda abielumehe sooritatud mõrv andestati või seda ignoreeriti nii Euroopa, Aasia, Aafrika, Melaneesia kui ka Ameerika indiaanlaste õigussüsteemis. Kuni 1970. aastateni oli mitmes Ameerika Ühendriikide osariigis abielu rikkunud naise tapmine seaduslik tegevus.“

See tunnustatud (nais!)anrtopoloog võtab need leheküljed õõvastavat statistikat kokku üsna omapärase metafooriga, aga iva see ei muuda:
„Kogu selle vägivalla taga peitub meeste ürgne tung kaitsta end sarvede saamise eest ja hoida anumat, mis võib kanda tema DNA-d“ ja „seega on armukadedusel reproduktiivsed eelised.“
Ei pea nõustuma Helen Fisheri evolutsioonipsühholoogilise kontseptualiseerimisega (see ei ole väga hea teooria), aga armukadeduse ja omandi-istinkti rolli ühe lähisuhtevägivalda soodustava tegurina on raske ülehinnata (Helen Fisheri raamat peaks humanitaaridele siiski meeldima, sest ta toob ohtralt näiteid ilukirjandusest).
Kõike eelnevat oleks võinud rääkida ka näiteks Tartu Ülikooli käitumisökoloogia professor Raivo Mänd, aga piisas tal vaid suu lahti teha, kui kogu feministeerium oli hoobilt tagasõrgadel ja igasugune natukenegi loodusteaduslikuma algupäraga diskussioon kisati surnuks, professor naelutati tiitli „Aasta šovinist“ kandidaadina Feministeeriumi häbiposti ja TÜ oli sunnitud tema kaitseks sõna võtma.
Ometi pole raske näha, et näiteks ühe sellesse kompleksi kuuluva ürgse, vägivaldsust soodustava hirmu – „kulutada äärmiselt palju aega ja energiat teise mehe DNA-ga lapse kasvatamisele“ – saaksks tänapäeva tehnoloogilise arengu juures väga lihtsalt ja ka mitte kuigi kallilt neutraliseerida: korraldada riiklikult iga vastsündinu isaduskontroll.
Käepäraselt võib osutada näieks Aimée Beekmani 1978 aastal ilunud romaanile „Valikuvõimalus“, mis jutustab loo naisest, kes abiellub heasüdamliku pehmoga, aga teeb „talle“ kolm last meelepärasema geneetilise potentsiaaliga isasega. Kätlin Kaldmaa kirjutas „Päevalehes“ sellele romaanile viidates: „minu arvates on “Valikuvõimalus” eesti kirjanduses kõige naisemeelsem romaan. Jah, olen isegi ämmaga selle raamatu alusel eetikast ja südametunnistusest ja muist valupunktidest kõnelenud, aga enda juurde ma jään ja peategelase valiku kiidan kõigel häälel heaks"ii. Kui siia kõrvale panna tugev sooline kallutatus laste hooldusõiguse jaotamisel ja valdav võimetus tagada isade õigus näha oma lapsi, siis võib mürgiselt nentida, et kui üldse kasutada nii valuslolli mõistet nagu vägistamiskultuur, siis meil on isade või isaks vägistamise kultuur, sest ainult sellel on seaduse soosing ja ühiskondlik tabukaitse. Millise paragrahvi alla läheb valetamine antipeebipillide võtmise kohta või kondoomi salajane läbitorkamine? Selline „fakti ette panemine“ võib olla jällegi üks vägivaldse käitumise aktualiseerumist soodustav tegur.
Vägivald on ju tihti eskaleerunud erimeelsus ja lapse saamine par excellence näide kompromissi võimatusest. Abordiküsimuses on samuti trumbid naise käes. Mida on mehel teha, kui naine otsustab „tappa tema lapse”? Ainult laulda (nt Aventura „El Aborto”) või kirjutada märatsevaid moralistlike traktaate.
Või vastupidine juhtum: mees ei taha last (loe: alimente kaela), aga naine lihtsalt „paneb ta fakti ette”. Seda karjuvalt ebaõiglast võimujaotust on mõned feministliku ajukahjustuseta võrdõiguslased loomulikult märganud ja ühe leevendusstrateegiana välja käinud sellise idee nagu „finantsiline abort”. Sest, kui mehel puudub bioloogilise abordi puhul igasugune kaasarääkimisvõimalus, siis peab tal olema võimalus teha oma poolne katkestus vähemalt materiaalsel tasandil. Kes võtab valimisprogrammi, nooh? See oleks tõenäoliselt üks lähisuhtevägivalda vähendav tegur.


Truudus on juhuse puudus. Seksuaalne konkurents ja armukadedus.
Armukadeduses pole midagi loogilist ja ratsionaalset. Isegi vastupidi – trenn hoiab organid toonuses ja nii ongi need, kes on liialt uskunud, et instinkte saavad kuigi paljud inimesed mõistuse ja õiglustundega kantseldada, püüdnud (kahtlemata rõhuvpatriarhaalse) armukadeduse kui kodaniku igandi ajaloo prügikasti saata. Nii nagu ülemöödunud sajandil näiteks Tšernõševski oma kambajõmmide- ja jõmmitaridega, hipid eelmisel sajandil ja vaprad polüamoristid tänapäeval, aga ikka põrkutakse seesmiste tungide ja mõistusega jaatatud ideaalide piinavale vastuolule. Jaan Kapliski kirjutab pihtimuses „Isale“: „Vaba armastus on kena, aga mulle tundub, et inimestel ei ole võimet armukadeduse ja mahajäetuse valust üle saada. Mõlemad võivad inimese hävitada ja ma ei usu, et meil on õigust seda niisama, oma õnne või mõnu nimel teha. Kuigi reegleid siin anda ei saa, neid saab anda vaid oma südametunnistus“iii. (Selliseid inimesi muidugi on).
Hästi lühidalt: inimeses on korraga nii mono- kui polügaamsed tungid. Vana klišee, et truudus on juhuse puudus, viitab, ütleme, keskkonna aktiveerivale toimele. Analoogselt võiks sõnamängeldes öelda, et saledus on suhkru ja rasvase puudus. Analoogia sobib eriti hästi veel seetõttu, et on selgelt näha, et rasvumistendents on üldine ja seda just nimelt statistiliselt vaadatuna. Igasuguste ano- ja ortorektikute ning fitness-fanaatikute olemasolu ei väära kuidagi üldist tendentsi rahvastiku rasvumisest.
Armukadedus ja (võimalik, potentsiaalne) truudusetus on järjekordselt pelgalt üks võimalik vägivaldsuse soodustaja ja vallandaja lähisuhetes. Selle võimalustevälja plahvatuslik avardumine seoses infotehnoloogilise arenguga on kindlasti andnud oma osa lähisuhtevägivalla jätkuvale kestmisele ja ka võimendumisele rikastes, tiheasustusega liberaalsetes demokraatiates („Põhjamaade paradoks“, eks). Toon suvalise näite: „End Suurbritannia juhtivaks lahutusteenuseks nimetav Divorce-Online tuli lagedale hämmastava statistikaga: peaaegu üks viiest paarist toob lahkumineku põhjuste seas viiteid Facebooki sotsiaalvõrgustikule. Olete kuulnud ütlust, et truudus on võimaluse puudus? Lahutusadvokaadid kinnitavad, et täpselt nii ongi: Facebooki ja Bebo sarnaste keskkondade plahvatuslikult kasvanud populaarsus ahvatleb inimesi kallimaid petma“iv.
Abielutruudus pole midagi loomulikku, see ilmneb juba põgusas pilgus sellele, kui suurt kultuurilist ressurssi on pandud selle tagamisse ja ikkagi põrutud. Tiheasustus, Tinder, alkohol, porno ja pihuarvuti – milline võimas survekompleks ja afektistruktuuriteisendi monogaamia vastu! (Tean isiklikult kahte üsna pikaajalist abielu, mis on purunenud brauserisse unustatud paroolide tõttu.) Püsiühendusega sotsiaalmeedia võimaldab aktualiseerida ja salvestada iga seljaajuimpulsi, mis mobiiltelefoni- ja internetieelsel ajastul oleks lihtsalt välja magatud.

Kas mõni kultuur on vägivaldsem kui teine? Alanduseprobleem.
Jah, on kultuure, mille liikmed on vägivaldsemad ja agressiivsemad. Kõnekeel kattub siin õige hästi sotsioloogiaklassik Norbert Eliase sõnavaraga – need on vähemtsiviliseeritud kultuurid. Siin tasuks muidugi meelde tuletada, et Elias tõi tsiviliseerumisprotsessi ühe tunnusjoonena välja jõukasutuse üha suurema koondumise riigi kätte. See tendents on imbunud üsna sügavale meie moraalsesse intuitsiooni (selle ilmingu üheks hilisemkas näiteks on ka õpilase ja õpetaja vahelise jõukasutuse delegeerimine riigile – mida vanem generatsioon peab moetotruseks ja progressiivsem põlvkond elementaarsuseks). Väga lühidalt kõlaks üldistus järgmiselt: mida tähtsamal kohal on indiviidi käitumise reguleerimisel au, seda vägivaldsem on kultuur: aukultuur on vägivaldne kultuurv (üllatunud lugeja, kes on harjunud pidama aud läbibi positiivseks asjaks, võib siinkohal mõelda aumõrvadele, rüütliaule, duellidele, au kaitsmisele, au haavamisele jne). Haavatud au kaitsmist ei saa põhimõtteliselt delegeerida riigile. Häbi ja hirmu vahekorda käitumise regulatsioonil luges Juri Lotman nii oluliseks, et pidas seda heaks kultuuritüpoloogia lähtekohaks, lühimalt: kui teisi saab survestada seaduse jõuga (seadus on siin siis hirmul põhinev käitumisregulaator), siis „ „au“ eeldab kõikide küsimuste lahendamist kollektiivisiseste jõududega“vi (alates sellest „pere asjadest võõraste ees ei räägita“ kuni selleni, et au-mõrva peab sooritama just nimelt perekonnaliige).
See mudel seletab osaliselt ka seda väga suur psühholoogilist tõrget kutsuda riigimuskel peretülisid lahendama st miks see on nii suur häbi, ja osalt ka seda, miks karistusmäärade karmistamine nii ebaefekiivne on. „Nii nagu ei lahenda liiklusummikuid signaali andmine, ei ole ka vägivallaprobleemi lahendamisel paragrahviga signaali andmisest suurt kasu,“ lõpetab Jako Salla artikli, milles annab ülevaate lähisuhtevägivallale suunatud seadusloomestvii.
See selgitab ka seda, miks karistus ei peaks olema kriminaalkorras. Lähisuhtevägivalla esmajuhu dekriminaliseerimine on igati mõistlik, sest siis ei teki süüdlasele täiendavaid piiranguid tööturul ja seega on vähem tõenäoline, et ta jääb riigi ülal pidada – olgu või töötu abiraha näol – vaid vastupidi, saab anda ühiskonnale rohkem tagasi juba maksude näol, rääkimata võimalikest alimentidest. Aga isegi sellise täiesti mõistliku ettepaneku arutelu alla võtminegi on avaliku diskursuse sügavalt feministliku vaikehäälestatuse tõttu tugevalt raskendatud. Kusjuures see on lähisuhtevägivalla „kuradi keerulisi“ probleeme (wicked problems) – kuidas lõhkuda perekond, et kõik tükid jääksid omadele jalgadele. Siin lähedal on teine suure mõjuulatusega pimetähn:

Can't live with them can't shoot them – vägivallatsejaprobleem
Mul on täna olnud väga hea päev. Tänud proksile ja head esimest krimkaristust minu poolt ühele ilasemale tropile, keda eesti meedia näinud on:) neid keisse tuleb veel, armsad pruudipeksjad, ma luban:) Kunnus, musklike, tee yks aumehe tegu - laena kelleltki veidi häbitunnet ja poo end kempsus üles nädalavahetusel, ma jõuludeks muud ei oskagi tahta nagu:)
Sass Henno Facebook 21. detsember 2016

See Sass Henno teade kogus kiirelt kolmekohalise arvu „laike“ ja see on väga mõistetav, sest traagilisel kombel on sellesse nappi juubeldusse kätketud kontsenteeritud kujul kogu lähisuhtevägivalla avalik diskursus ja selle edenemus tsiviliseerumisprotsessis. Nagu ilmekalt näitab ka „Sirbi“ lähisutevägivalla erinumber on kogu arutelu suunatud kõigele ohvriga seonduvale ning rohkem või vähem toetutakse sealjuures vaikivale tööhüpoteesile, et vägivallatseja „kaob pildilt“, läheneb enese olemasolu-probleemile sasshennoliku konstruktiivsusega. Lähisuhtevägivallast rääkides on üks pool tervikuna pildilt väljas ja hääletu! Hääletu olemine on muidugi mõistetav, sest kes teks kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks öelnud, et jah, mina vägivallatsesin ja see on õigustatud. Null! Lähisuhtevägivallaga vahele jäämine on totaalne häbi ja sellega kaasneb igakülgne sotsiaalne degradatsioon. Mind kurvastab, kuidas Eestis koduvägivalda nii vastutustundetult käsitletakse, kuidas diskursuse on enda kätte haaranud täielikult faktiresistentne ja sotsiaalselt kanapime feministlik diskursus, pinnapeale deklaratiivsus ja just selline paneme-valge-lindi-rinda tüüpi rituaalkäitumine, mistagatipuks, nagu eelpool näidatud, käib komplektis keeluga otsida põhjusi. Kõrvutava näitena võib tuua igasugused seksiskandaalikesed – need jätavad vähemalt Eestis sotsiaalse närvi suhteliselt külmaks ning isegi presidendiametis saab suurema kärata abikaasa „noorema mudeli“ vastu välja vahetada, aga ka üksikepisoodiline lähisuhtevägivallajuhtum on absoluutselt andestamatu ja sotsiaalselt täiesti hävitav isegi siis, kui kohus on oma sõna öelnud ja kannatanu karistusega rahul. Ometi pühendatakse lähisuhtevägivalda käsitlevates artiklites õlemehike „vägivalla õigustus“ tampimiseks ohtralt energiat ja ruumi, kuigi see õlgmehike on juba ammu nii ületapetud, et pole enam surnud, vaid juba antielus.

Häbi ja vägivald. Sotsiaalmeedia.
Kui ma läksin saatesse „Suud puhtaks“, mis rääkis lähisuhte vägivallast, siis läksin sinna peamiselt kahel põhjusel (loomulikult ma teadsin, et paljude jaoks on see täiesti häbitu käitumine), ühelt poolt selleks, et näidata, et ma olen olemas, ma olen pildil, et see saade ei oleks samuti nii täielikult ühekülgne kui kogu diskursus, teiseks, et näidata ühte raamatut, mida katsusin kogu saate aja hoida nähtavana (mitte see polnud manspreading, oh vaesekesed!). See on Jon Ronsoni „Ah et sind onavalikult häbistatud“. See raamat räägib häbistamisest ja sellest, kuides see sotsiaalne regulaator on saanud sotsiaalmeediaga pretsedenditu võimenduse, kuidas see on taaselustanud rohujuure tasandilt võrsuva omakohtu, mis on spontaanne, iseorganiseeruv ja metsik ning halastamatu; väli, mis mis mõjutab inimeste elu üha rohkem ja millega tänapäeva institutsioonid pole kuigivõrd kohanenud. Süüdistataval pole seal mingeid õigusi, kaitsjast rääkimata.

Raamatut kirjutades vestles Jon Ronson paljude teiste hulgas psühhiaater James Gilliganiga, raamatu „Vägivald: mõtteid meie ohtlikumast epideemiast“ (Violoence: Reflections on our Deadliest Epidemic, 1999) autoriga. „Gilligan on üks maailma paremini informeeritud arhivaar sellel teemal, kuidas häbistamine võib meie sisemist elu mõjutada,“ kirjutab Ronson. Oma psühhiaatriapraksises oligi ta keskendunud vägivaldsetele inimestele, võtab oma kogemuse kokku lausega „kogu vägivald on inimese püüe häbi eneseväärikusega asendada“. Gilligan meenutab ühe kurjategija sõnu: „„Sa ei kujuta ette ka, kui palju sind austatakse, kui sa oled relva mõnele tüübile näkku surunud.“ Meeste kohta, kes on kogu elu kogenud vaid põlgust ja halvakspanu, võib sel moel hoobilt austuse ära teenimine üles kaaluda vangiminemise või isegi surma.“ (lk 188)
Inimesse on sisse kasvanud vajadus on arvata halvasti inimestest, kelle tahetakse haiget teha, häbistada ja sotsiaalselt hävitada. Hirm halvab igasuguse empaatia, ei saa omistada sisemust, ammugi olla empaatiline nende suhtes, keda kardetakse. Aga motiivid on tihti ju just sisemised.
See on veel üks põhjus, miks lähisuhtevägivalda käsitlev diskursus on nii läbini ühekülgne ja instrumentaalselt küündimatu. Mis puudutab lähisuhtevägivalda, siis seal tundub olevat usk inimese moraalsesse eneseregulatsiooni suuremgi kui SAPTKi arhailis-heroilistel eestkõnelejatel - keerata juurde häält hüüdele "Oldagu vähem vägivaldsed! Kohe!" on instrumentaalselt sama tõhus kui käsk "Oldagu 100% heterod ja kõik!"

Kardetavasti pole ühiskond kuigi aldis lähenema lähisuhtevägivallale nii külma kõhuga ja insenerliku asisusega, emotsioonid, eriti hirm, on nii raskesti talitsetavad, et tihti ollakse „valmis tiiki kargama vihma eest“ (Goethe), see tähendab, et häbistamine jätkub sama hooga isegi kui see vägivaldsusega võitlemist raskendab.
Mis siis oleks lahendus? Treeningsolvamine ja -solvumine? (Sotsiaalmeedia on igatahes tõeline treenigväli) Oma häbistruktuuri ümber kasvatamine. Õpitud autus. Muide inimkond ongi seda tsiviliseerumiprotsessis teinud ja selle protsessi jätkumine ärritab kohutavalt osasid inimesi. Arhailisema mõtteviisiga inimese jaoks on moodne õhtumaalane autu limukas – sa võid talle mida iganes otse näkku öelda, aga vat duellile ei kutsu! Ei ole valmis oma nahaga oma au kaitsma! Aumõrvast rääkimata.

Jon Ronson jätkab: avaliku häbistamise vastane liikumine oli juba täies hoos 1787. aasta märtsis, kui Ühendriikide üks rajajatest, Benjamin Rush, kirjutas essee, milles ta kutsus üles neid ebaseaduslikeks nimetama – jalapakke, häbiposti, piitsutamist, kogu kupatust:

Avalikku teotust peetakse kõikjal jubedamaks karistuseks kui surma. Näib kummaline, et avalik teotus võeti kasutusele surmast leebema karistusena, kas me siis ei teadnud, et inimmõistus jõuab igas valdkonnas tõeni harva enne, kui see on kogenud eksimuse äärmust.

Juhuks kui te Rushi liialt nõretava südamega liberaaliks peate, tasub ära märkida, et ta tegi muuhulgas avalikule häbistamisele alternatiive välja pakkudes ettepaneku viia kurjategija eraldiseisvasse ruumi – eemale avalikest pilkudest – ja tekitada talle „kehalist valu“.

Nagu teame, eelistavad inimesed enamasti ka tänapäeval ses asjas kehalist valu eraldiseisvas ruumis avalikele pilkudele. Ja siin võib anda tunnustava patsutuse feministidele – isiklik on poliitiline! Valige avalik tähelepanu! Ohvreid julgustatakse kapist välja tulema jne
On muidugi ka vastassuunaline liikumine st häbistamisvastane (igasugused fatshaming'u jms vastu liikumised, eks).
Homoseksuaalsus enam häbiasi ei ole ja pean seda väga heaks, sest näiteks NSVL kasutas seda ühena paljudest repressioonivahenditest.

*
Kärt pooldas muidugi konservatiivset liini, aga NB! - veel üks probleem häbiga – see on kollektiivne st ta ei saanud valida, mida tema tahtis:
„Pöördusin mitme loo avaldanud väljaande poole, et need loo ära korjaksid. Selgitasin, et ma ei taha sellega kaasnevat tähelepanu. Kui ise võinuksin häbi- ja aupaistet kanda, siis mu lähedaste jaoks oli tegemist vastiku tähelepanuga. Suurem osa väljaannetest, kuhu pöördusin, isegi ei reageerinud. Küll aga sain rääkida telefonitsi kahe BNS-i töötajaga.
Neist esimene ütles, et Mihkel Kunnus on avaliku elu tegelane ja isegi kui nad saaksid loo kustutada, ei teeks nad seda. Teine aga pidas mulle maha pikema kihutuskõne: ühiskonna parandamise nimel pead sa selle rolli välja kandma! Täna ehitame me paremat homset! Sa oled kangelane!“.

Meie õigussüsteem on indiviidipõhine, aga häbitunne pole. Inimtunded ei tule parema homse ehitajatele järele! No siis paneme! Kärdi heaolu ja rohkemgi ta pereliikmete heaolu ohverdati progressi nimel!

Ja miks ma selles kaasuses nii paljusid ärritan? Sest, jah, võtsin karistuse vastu, kõigi seadusest tulenevate sanktsioonidega, võtsin vastutuse igal pool, aga loobusin avaliku demonstaratiivsusega häbist. Pläran lehtedes, TV-s, blogis jne

Tegin Kärdile ettepaneku, et peaksime abiellumise asemel kooselluma, sest meil on nii ülimalt progressiivne peremudel, et p***kukub küljest. Riigimuskliga silutud konflikt ja puha.
Aga see tsirkus on Kärdist õige käreda antifeministi teinud (ma olen selline retrofeminist, neil on kunagi tõesti teeneid olnud, no nagu vapsidel vms).

Lühimalt: hirmu ja häbi dünaamikat peab ka mõistma, vägivalla tekkemehhanismides on see ülioluline. Lugege Ronsonit, lugege Dostojevskit - häbi, hirmu ja alanduse mõju suurmeistrit!.


Postkriptum. „Praegu aga ootaksin Kunnuselt kui intelligentselt inimeselt (enese)analüüsi, millest võiks olla kasu teistel (meestel), kes samamoodi puntras on.“Tiina Jõgeda,

Neile, kes samamoodi on puntras, soovitaks AA-d. Seal tuntakse kõige paremini häbi ja alkoholismi seoseid. Paljutögatud stampvormel: „Tere, olen X, ja alkohoolik“ seob toetava mikrokollektiivi ees alkoholismi häbist lahti (sa saad kollektiivi, kus ei ole häbi alkoholismi põdeda). Seda on vaja teha palju kordi ja see peab teadvuse osaks kuluma – mina olen alkohoolik (inimesel on kohutav häbi seda teadvustada) ja mulle pole tilkagi alkoholi lubatud. Sest alkoholism on ainevahetushaigus – no nagu suhkruhaigus, aga ilma insuliinita. Seda ei saa ravida, aga selle saab kappi panna (see võib olla päris pikk ja vaevaline protsess).
Alkohol ei kaota häbi, vaid lükkab selle kuhja enda ette. Nii on alkohoolikul vaheldumisi liiga palju ja liiga vähe häbi. Ja see lammutab lõpuks inimese ära.


P.S. Mäletan, kuidas istusime kord pärast teatrietendust ja mõnede näitlejatega ja suur konjakipudel käis ringi ja pakkusin Mihkel Rauale. Ta vastas nagu muuseas, ei, ma olen alkohoolik.
Tekitas imestust. Ja hiljem respekti. Suurepäraselt õpitud häbitus!



iKristina Birk „Süüdi on süüdlane“, Sirp 30. juuni. 2017
ii Kätlin Kaldmaa, Hüpake tundmatusse ja kartke, kui tahate. Eesti Päevaleht, 22.09.2006
iii Jaan kaplinski Isale 2003 Varrak, lk 165
ivhttp://forte.delfi.ee/news/digi/facebook-ajab-paare-lahku?id=28081673&l=fplead
v Richard E. Nisbett, Dov Cohen Culture of Honor: The Psychology of Violence in the South Boulder, CO: Westview Press
viJuri Lotman „Mõistete „häbi“ ja „hirm“ semiootikast kultuurimehhanismis“ kogumikus Hirm ja Segadus Varrak 2007 lk 94

vii Jako Salla „Vägivallavastane poliitika kui paragrahviga signaali andmine“ Sirp 30. juuni. 2017

14. juuni 2017

Valitsusvahetus: tulekahju peenhäälestamine

Ilmus lühendatult 2017 juuni alguses „Äripäevas“ veidi aega enne IRLi juhtkonna vahetust. Veebis 14.06.


Kõrvaltpilk hetkeolukorrale riigis



Veidi (elu)kaugemalt valitsusvahetust vaadeldes ütleksin, et Reformierakonna asendumine Keskerakonnaga oli ise peenhäälestus ja ei enamat. See hillitsetud nokerdamine, mida Reformierakond selle terminiga väärindada ja õigustada püüdis, oli rohkem status quo poleerimine, stagnatsiooni estetiseerimine, et mitte öelda „tolmu pühikimine tulekahju ajal“ või hullemat.

Ma ei ütle seda kurjalt ja sõjakalt, sest kui tahes halvaks me ka olukorda ei tunnistaks, on suur liialdus ja ebaõiglus süüdistada selles valitsejaid. Veelgi enam alles hiljuti valitsusse sattunuid. (Muidugi ei saa ka täielikult eirata kultuuripsühholoogilist tõsiaasja, et valitute üks funktsioon ongi olla patuoinaks st süüdi ka väga üldistes ja pika minevikuga ilmaelu hädades). Kui vaadata ka praegust olukorda, siis hea see kohe kuidagi ei paista, mis aga ei tähenda, et Jüri Ratas väärib materdamist. Hinnangu temale kui poliitikule annaksin pigem kiitva ja saavutused lahterdaks ikka plusspoolele. Ent seda kõike arvestades, milliste kaartidega ta oma partiid alustama pidi ning nende kaartide närususes jagab ta paraku erakondlikku kaasvastutust.

IRList on mul väga-väga kahju, sest vajaksime väga arukat rahvuskonservatiivsust (mis on küll juhtunud meie kõige akadeemilisema erakonnaga!?), aga näiteks minister Pomerants meenutab üha rohkem pigem isiksustunud keskkonnakahjustust kui keskkonnaministrit, Juhan Parts ei astunud niivõrd ämbrisse, kuivõrd tegi ämbrist IRLi vormirõivaste juurde kuuluvad jalanõud.

Üks väga üldine asi on mentaliteedis ja põlvkondlikus mõtlemises, mille jaoks ühiskondlikud protsessid on muutunud liiga kiireks. Ratsionaalsel arutelul, faktidega toestatud argumentatisoonil ei ole de facto kohta isegi kõige kõvemates loodusteadustes. Thomas Kuhn tsiteerib oma peateoses suurt füüsikut Max Plancki, kes oma eluõhtul pidi ohates tõdema, et “uus teaduslik tõde ei pääse võidule seepärast, et see oma oponente veenab ja laseb näha valgust, vaid pigem seepärast, et selle oponendid lõpuks surevad ning peale kasvab uus põlvkond, kes on sellega tuttav.” Igasugune inertsus ja harjumus on inimesele ja inimühiskonnale väga omane ning peale selle, et selle määr sõltub ühiskonna ja valitsejaskonna keskmisest vanusest, hõlmab kõnealuse diapasoon kõik, mis jääb endasse mõistliku ettevaatlikkuse ja tuima laiskuse vahele.

Eelmiste põlvkondade elutarkus ja settinud kogemused on ikka olnud üheks konservatiivsuse positiivseks kandeteljeks. Nüüd on aga põlvkondade vahetus jõudnud sinna maale, et elutarkuse struktuursesse rolli on sattunud üks inimajaloo rumalamate kreedodega sajand – XX. sajand. Raske on näha praegu midagi tagurlikumat ja hukatuslikumat, kui selle ajastu industriaalloogika jätkamist igal tasandil, alates suurtööstuslikust metsa- ja põllumajandusest ning lõpetades fossiilenergeetika ja tsentraliseeritud elektritootmisega, Rail Baltic on siin üheks heaks näiteks ja ühtlasi ähvardab saada mitte niivõrd isetäituvaks ennustuseks kuivõrd iseennasttäitvaks kalmukääpaks. Praegu kõige nooruslikum (sh keskmise valija vanuse järgi) erakond on Rohelised. Nii kipub olema see kõikjal maailmas. Rohelised julgevad enam-vähem ainsana rääkida radikaalsematest ja sügavamatest muudatustest kui praegune peenhäälestav maksuprotsendikestega mängimine jms. Siin soovitaks „vana korra kaitsjatele“ mõtteeksperimenti, mida kasutas sageli Uku Masing. Pani käesolevale aastaarvule näiteks 1000 aastat juurde ja rääkis siis, et uskuge, tuleb ka aasta 2963 ja vaid ülim kõrkus lubab arvata, et juba praegu oleme saavutanud arengutäiuse kõrgplatoo. Ühiskondlike protsesside muutumiskiirus on pigem tõusnud, mitte kahanenud ja piisab kui mõelda sellele, palju on muutunud näiteks viimase saja või kahesaja aastaga ning siis mõtteharjutusenagi kujutleda, kuidas vaadatakse meile tagasi aastast 2117 või 2217 ning kuidas hinnatakse praegust kujutlust, et ka nemad peavad seal elama ikka globaliseeruvama, ikka robotiseeruvama, ikka kasvava majandusega jne vabaturu-kapitalismis. Igatahes Roheliste olematu osakaal praeguses valitsuses näitab piltlikult kui palju meie vananevas rahvuskehas on noorust ja noorulikkust või pateetilisemalt väljendudes – tulevikku. Või veelgi pateetilisemalt väljendudes – lootust. Lühimalt: vähemasti praegu eriti mitte.


3. juuni 2017

Isiklik on poliitiline. Intervjuu "Õhtulehele"

Pärast Emadepäevakonverentsi „Miks vägivald armastab vabadust?“ (08.05.2017) astus mu juurde Õhtulehe reporter Kristiina Tilk ja küsis mõned küsimused. Lubasin neile kirjalikult vastata pärast seda, kui olen Kärdi arvamust küsinud. Vastasime koos (töögraafik on meil mõlemal tihe, seega operatiivsed me polnud).
Lehte läks intervjuu üsna täpselt poole lühemaks kärbitult ja toimetajapoolse pealkirjaga.
Protsessi jälgimine on olnud kahtlemata antropoloogiliselt väga tänuväärne. Saab jälgida, mida heidetakse ette, mida teha soovitatakse, milles süüdistatakse, milline on süvenemise tase jne. 
Valdav osa „siirast rahvaanalüüsist“, mis kommentaarides kenasti esile kerkib, tugineb peamiselt
a) isiklikele eelarvamustele, mis ei lase end mingist muust sisendist kõigutada;
b) fotole, (lavastasime seda veidi aega, kahjuks polnud mul põlle, mida pliidi ääres ainsa kehakattena kasutada ega tiaarat Kärdile)
c) pealkirjale, „žanrile“
d) esimesele lõigule
e) teksti läbi lugemisele (selleni enamasti ei jõuta)




Kui kaua te olete olnud koos ja mis on olnud läbi aegade suurimate erimeelsuste põhjustaja?


Kärt: Me kohtusime viis aastat tagasi. Kui üldistada, siis probleeme on tekitanud eelkõige alkoholism ja joobes tehtu, aga ka sellega seonduvalt depressiivne, deterministlik ja sünge hoiak maailma suhtes. Tegemist ei ole mingi haruldase probleemiga, alkohoolikuid on Eestis kahjuks rohkem kui tahaks uskuda ning selle haiguse tõttu kannatavad nii nemad kui ka nende lähedased. Lähedaste jaoks ongi kõige õudsem see, et mitte midagi ise teha ei saa. Ei saa öelda, et oleksime eri meelt selles osas, et Mihkel peaks olema kaine. Pisiasjade ja olme üle pole me kunagi tülitsenud.
Mihkel: Osadel inimestel - neil nn alkohoolikugeeniga - kujuneb napsutamisest välja alkoholism, haiguslik seisund, mis nagu suhkruhaiguski muudab ühe aine metabolismi ja päris pagana kohutavalt. Muidugi olime ja oleme ka juba üsna väljakujunenud isiksused ning kõiki tahke on raske olnud klappima saada. Pealegi ma olin juba palju aastaid harjunud keskenduma muule kui isiklikele inimsuhetele, eriti, mis puudutab pühendumist ja pere loomist.

Kuidas juhtus nii, et ühel hetkel jõudis suhe vägivallani ning kui teod oli tehtud, siis mis sai edasi – kuidas nägi välja teie omavaheline suhtlus esiti?
Kärt: Kõigepealt tuleb siin paika panna, mida me käsitleme vägivallana. Seda, kus algasid psüühilised hädad, kannatused ja võimalik vaimne vägivald, ei oska vanakurat ka tagantjärele selgeks teha. Mihkli depressiivne hoiak hakkas ka minule mõjuma, samas tahtsin selle vastu võidelda. On inimesi, kes on lihtsalt kangekaelsed, on inimesi, kes on väga kangekaelsed ja siis on veel Mihkel, kelle käitumisi ja hoiakuid mõjutada on umbes sama lihtne nagu rongi pidurdada.
Eks ma proovisin esialgu sõnadega, siis juba teravamate ja kõvemate sõnadega, lõpuks ei jätkunud enam sõnu ja paaril korral olen andnud talle ka kõrvakiilu. Viimasel korral lõi ta vastu - ja ma poleks uskunud, et ta seda teeb. Mina lihtsalt uskusin, et meil on soorollid siiski vähemalt siin paigas, et tema mind kõrvakiilu peale vastu ei löö. Olin ka selles osas parajalt naiivne, et ma poleks arvanud, et kõrvakiil on karistatav sama paragrahvi järgi, mille eest Mihkel hiljem süüdi mõisteti. Kuid Mihkel ei teinud minu suhtes avaldust. See oli esimene kord, kui ta mind lõi ning ehkki ta ehmus sellest ka ise väga ära, kutsusin siiski politsei. Lootsin, et politsei käik hirmutab ja raputab teda nii palju, et ta saab aru, kui ohtlikule rajale ta on astunud ning et ma ei ole nõus mööda seda edasi minema. Eks ta saigi aru ja lasi paigaldada ampulli.
Teine löömine tuli mõned kuud hiljem, kui Mihkel oma ampulliga oli jooma siiski hakanud ning täiesti ebaadekvaatne. Sellest ei jäänud aga mitte mingit jälge. Kuna esimese löögi järel olid Mihkli ema ja vanem õde kommenteerinud, et silmaga peale vaadates ei paista mul midagi häda olevat, siis tundus nüüd narr kellelegi midagi öelda või näidata. Esimesel korral oli olnud vähemalt vähene punetus, nüüd polnud aga midagi.

Sain aru, et kaks korda pole enam üksikjuhus, ning hakkasin otsima paarinõustajat. Võimalik, et jäin sellega aga hiljaks, sest kui olime lõpuks nõustaja juures käinud, siis järgnes ka kolmas löök, kui takistasin tal purjus peaga poodi minemast ning viskasin teda veega. See oli juba minu jaoks täielik krahh, sest sain aru, et kolm korda on muster, siin pole midagi eitada. Olin üsna kindel, et inimene, kellega ma olin neli aastat tagasi kohtunud, poleks nii käitunud ning alkohol on tema isiksusele laastavat mõju avaldanud. Ega ma ju füüsilist valu ei kartnud, vaid mõistsin siis, kui paratamatu on see, et miski ei saa minna paremaks ning ma ei saagi mitte midagi teha. Selline arusaamine teeb väga haiget, minu jaoks võrreldav pereliikme hingamisaparaadi väljalülitamise otsusega. Lihtsalt - annad alla.
Kolisime lahku. Andsin Mihkli kohta politseis avalduse sisse. Hakkasime kumbki üksteisest sõltumatult sööma antidepressante ja elasime mõnda aega täiesti eraldi ega suhelnud üldse.

Mihkel: See polnud vähimalgi määral mõistuslik otsus lüüa vastu. Teadsin vägagi hästi, et mulle on absoluutselt igasugune agressiivsus keelatud, aga ühel hetkel peaaegu poksija-instinktiga sähvatasin lõdva käega vastu. Loomulikult seadusetäht nii peeni eristusi ei tee. Kogenud võitlussportlasena ma oma liigutusi löökide alla ei liigitaks, kuigi saan aru nende niitjate jäsemetega hägussooliste hipsterite vihast, kes osatavad vigastamisvõimelisi pareerimisi, rääkimata neist, kes iga detailsemat seletust peavad õigustuseks. Niisiis sain süüdistuse, mis võttis paragrahvist viimase: korduv kehaline väärkohtlemine raskendavatel asjaoludel. Juriidiliselt kõik korrektne, sest joove on paragrahvis raskendav asjaolu. Õnneks oli uurija enam-vähem pädev  ja kohtunik ka, miska mulle määrati karistuseks kärbitud miinimumkaristus. Oleksin võinud lihtsalt maksta trahvi, aga kohtukulud pidin niikuinii tasuma, ja seega võtsin tingimisi vangistuse. Majanduslikult mõistlik otsus, aga mitte imagoloogiliselt. AKs mõjub “mõisteti süüdi ja tingimisi vangi” märksa võimsamalt, kui lihtsalt trahv. Sellele järneva kohtuvälise lisakaristuse, tähendab avaliku materdamise barbaarsus seisneb suuresti selles, et see malakas lööb ka täiesti süütuid kõrvalseisjaid. Miks peab pensioniealine naine saama avalikult kolgitud oma 35 aastase poja pattude pärast? Sinnani „feministlik emapaatia“ ei küüdni.

Mihkel, Sa ütlesid konverentsil, et tegelikult olite leppinud ja koos juba siis, kui kohus juhtunut alles menetles – millal tuli see äranägemine, et tegelikult on teil ju koos hea ja kui lihtne või raske oli minna koos edasi teades, et karistus tuleb nii ehk naa vastu võtta?
Kärt: Leppida on lihtsam kui uuesti koos olla ja usaldada. Olime lahku kolinud märtsi keskel ning mõnda aega me ei suhelnudki. Suvel kohtusime jälle ühiste sõprade üritustel ja oskasime küll normaalselt suhelda, aga see ei tähendanud, et oleksime uuesti kohe kokku kolinud. Läks kuude kaupa aega, et kogu juhtunu omavahel selgeks rääkida ja mitmes mõttes kestab see siiani. Aga avalduse olin politseis ma sisse andnud ning kohtuveskid juba jahvatasid. Mina veel pakkusin välja ka leppimismenetlust, muidugi oma tingimustega. Ent Mihkel valis kokkuleppemenetluse ehk selle, et ta kriminaalkorras süüdi mõistetaks. Kohe, kui see juhtus, saabus ka skandaal konnatiigis. Kõik, mis oli minu jaoks enneminevikus ja kuude kaupa kahekesi läbi räägitud, kisti nüüd avalikkusesse, aga täiesti värdjalikus, ebardlikus võtmes. Ja paratamatult ei olnud mul siin kedagi teist, kes oleks saanud minu ebamugavustundest ja häiritusest paremini aru kui Mihkel.
Siiani tundub mulle silmakirjalik see osatamine, seletamine, diagnoosid ja tagantjärele targutamine, mis sotsiaalmeedias siis haripunkti jõudis. Mina olin juba aastaid proovinud olukorda parandada, midagi ära teha, aga mitte ühtki head lahendust ei osanud leida. Muide, on täiesti hämmastav, kui vähe on abivahendeid ja vastavaid asutusi, kus saaks tegeleda alkoholismiga - arvestades seda, kui suur mõju ja ulatus on sellel Eesti ühiskonnas! Ja nüüd siis ilmub välja kisakoor, kes arvavad, et nad teavad paremini, mis on andestatav ja mis mitte, mida mina oleks pidanud ette nägema, ja üldse, kuidas kõik see on üks õpikunäide - justkui kõik oleks olnud ette kindlaks määratud ja minu tahtel või püüdlustel polnudki mingit mõtet ega sisu. Justkui mina oleks Õpikunäidete Hoovuste lükata ja tõmmata ning Täielik Tõde on kättesaadav vaid tarkpeadele, kes pole minu ega Mihkli nahas kunagi olnud.

Eriti jälk on üks blogija, kes siiamaani nokib selle teema kallal. Kõigepealt leidis ta, et on täiesti sobilik panna mind paika selle järgi, mida tema ekslikele allikatele tuginedes teadis enda arvates minu lapsepõlve kohta. Sellele toetudes muidugi tuli ära ka “õpikunäide”. Kui tõin nimekirjana välja kõik ta eksimused, siis ütles, et tema poolest vaibub teema maha. Sõnad ja teod ei läinud aga kokku. Kui tuletasin talle tema sõnu meelde, siis leidis ta et ega tema ütlemine pole mingi siduv lubadus ja üldse, mina olevat suvaline hüsteerik, kes võib vabalt uuesti rusikat saada. Just selliste inimeste pärast ei julgegi paljud politseis perevägivalla kohta avaldust teha. Muide, ta ise nimetab ennast feministiks.


Mihkel: Ei olnud mingit äranägemist või äratundmist, vaid samm-sammuline mõistmine. Grotesksuseni võimendunud meediarünnak võttis mult igasuguse võime seda protsessi tõsiselt võtta, kogu see jant taandus veidraks loodusnähtuseks. Nartsissistlikust moralismist joovastunud mass valgus kõikjale ning kehtestas ja põlistas täiesti faktiresistentset stereotüüpi vägivaldsuseni võimutsevast mehest ja väetist naisest, kelle kannatusi pisendatakse ja keda süüdistatakse näägutamises. Hetkega kerkis üles see haige feministlik õhuloss, mis vajab püsitamiseks mõnda klišeelist vihjet füüsiliseks muutunud peretülist. Sealjuures Kärt oli üks vähestest, kes seda haiget mullistust sama suure võõristusega pealt vaatas. Ka see sidus meid ja tuletas meelde, et meil on pikk isiksusi vormiv ühisminevik, mis oma toimelt ja kommunikeerimatuselt kolmandatele muudab meid teineteisele asendamatuks.

Kui palju teie lähedased olukorrast teadsid ja kuidas nemad kõrvalseisjatena on suhtunud või millist nõu (kui üldse) andnud?
Mihkel: Ma ei ole kunagi kippunud oma eraelust rääkima. Ka käesolev aruanne on sündinud pigem eksperimenteerivast põlgusest kui pihtimusvajadusest. Eraelu, eriti selle intiimsem osa, püsibki suuresti privaatsusel, ruumil, kuhu kedagi teist ei lasta. Mina omaalgatuslikult ei rääkinud üldse. Kärt suhtles rohkem, rääkis sõbrannadega ja ka minu perekonnaga, kusjuures see viimane tegevus oli üks minu distsiplineerimise vorme. Eks mu perekond muretses väga ja ei näinud meile ühist tulevikku. Näiteks nad aitasid mul väga operatiivselt muretseda uue elukoha.
Kärt: Rääkisin üldjoontes oma perele, mille peale nad muidugi vangutasid pead ja olid kurvad. Õnneks ei avaldanud keegi neist survet käituda nii- või naapidi. Toeks võib olla, aga nina ei peaks teise ellu toppima. Mihkli perekond oli rohkem hakkaja asja lahendama, aga ma pole kindel, et nende meetodid asja psühholoogilisest aspektist paremaks tegid. Küll aga leidsid nad Mihklile väga kiiresti uue korteri, kui lahku kolisime. Mäletan, et istusin Mihkli asjadest tühjaks tassitud korteris nagu värske haua ääres, kui Mihkli ema soovitas mul seal koristama hakata, see tegevat tuju paremaks. Nii et ma parem ei kuula teiste nõuandeid.


Mihkel, kas võib öelda, et alkohol on üks suur motivaator vägivallaks?
Mihkel: Ei, alkohol ei motiveeri vägivalda. Alkohol vähendab impulsikontrolli, tähendab, on üheks teguriks, mis võimaldab agressiivsetel impulssidel realiseeruda. Aga impulsikontroll ongi vägivalla puhul võtmeline, seega ühiskonnas oleva vägivaldsuse ja alkoholi tarbimise vahel on selge seos.

Kärt, milline inimene on Mihkel siis, kui ta on kaine?
Kärt: Kas on üldse lubatud öelda, et muidu on ta nii-nii tore? Või hüppab kohe nurga tagant välja terve trobikond tigedaid feministe, kes ütlevad, et see on õpikunäite jutt? Justkui see tõsiasi ise ei maksakski midagi, et ta ongi siis väga tore. Meil pole kunagi olnud tülisid ega isegi erimeelsusi nõudepesu, raha, koristamise ja muu taolise pärast, ning see on minu jaoks väga oluline. Mihklil on ka mitmeid omadusi, mida ma pole varem ühegi teise mehe puhul kohanud. Kõige olulisem neist minu jaoks on see, et temaga saab rääkida maailmast ja nähtustest ja asjadest üldiselt. Ta ei tee selle peale “möh” nagu paljud teised mehed, kellega olen püüdnud suhelda, vaid ta suudab püsida lainepikkusel. Pealegi, ta teeb mulle süüa, kusjuures toit on väga tervislik. Mina ise pole suurem asi kokk. Mihkel saab ka lastega väga hästi läbi, ta on lahke, vaimukas ja märkimisväärselt abivalmis. Näiteks on ta nii mõnelgi feministil pesumasina, raamatukaste või muud taolist kõrgemale korrusele tassinud. Küllap tuleb lähiajal Euroopa rahade eest moodustada mõni komisjon või institutsioon eesmärgiga võtta tõsisemalt arutluse alla asjaolu, et kodumasinate ja mööbli mass ei ole sooneutraalne.

Kas märke, et suhe võib ühel hetkel jõuda punkti, kus tuleb mängu vägivald, oli tagantjärgi mõeldes juba enne, kui see reaalselt juhtus?
Kärt: Tagantjärele võib iga asi märk olla, aga siis ei tundunud. Tõesti ei uskunud seda. Ma olin nii palju kordi näinud, kuidas Mihklit on provotseeritud, tänaval kallale tuldud ja muud taolist - ta suutis end alati talitseda, võttis asja hoopis nii, et anname jobule andeks selle, mis tal puudu jääb. Ja ma uskusin ka, et tema jaoks eriti on naise löömine väär, just konservatiivses mõttes. Aga ta kukkus siin läbi. Ning kui inimene ei suuda kokku viia oma hoiakuid ja tegusid, siis tekitab see tema sisemuses jõhkra dissonantsi.
Mihkel: Ei, see oli ka mulle suureks ja ebameeldivaks üllatuseks avastada endas selline võime.


Kuidas püüdsite probleeme lahendada varem, kuidas nüüd?
Kärt: Üldiselt kipun rääkimisega asju lahendama, aga Mihkel leiab, et see ei toimi. Rääkimisega on muidugi see häda, et võib juhtuda, et elad liialt sisse teise inimese arusaamadesse ja hingehädadesse. Kui varem lasin end Mihkli süngusest kaasa kaasa kista, võtsin selle ka enda omaks, siis nüüd olen selle justkui haiguse läbi põdenud ja tunneli teisest otsast välja tulnud. Olen kärsitu, tahan edasi liikuda ja ootan, et tema ka edasi liiguks. Ma arvan, et ta ka tajub, et mu tolerantsus jamade suhtes on otsas.
Tahaks kõigile alkohoolikutele ning teistele oma elu ja lähedaste närvide raiskajatele, sõltlastele ja narkomaanidele panna südamele: lõpetage see jura enne, kui on hilja! Minge AAsse! Võtke ennast kokku! Suurem osa teist ei saa teist võimalust. Tõenäoliselt leiate te oma motivatsiooni siis, kui te oma murest halliks läinud “näägutavast” lähedasest ilma jääte. Ja väga tõenäoliselt on siis juba liiga hilja midagi päästa.


Mihkel: Varem ma lähenesin nagu mehed ikka psühholoogilistele probleemidele, see tähendab imperatiiviga „Ignoreeri probleemi kuni see ära kaob!“(nali). Liialt rääkimisse ma tõesti ei usu, paljud asjad on psühholoogilise jõu ja enesekasvatuse taga. Nagu näiteks kehakaalu hoidmine: teooria on siin imelihtne, oleks vaid tahtejõudu!

Mida teete täna teisiti kui tegite toona?
Mihkel: Mina olen teinud kõik, et vältida tingimusi, mis võivad päädida destruktiivsuses, näiteks olen pöördunud täieliku kainuse teele, väldin olukordi, kus võib tekkida kiusatus. Olen muutnud elusihte ja mässan teises suunas, ei lase end igast kontekstist rebitud valestitsiteerimisest kõigutada jne. Eks oma osa ole saatusearmastusel, aga ka orgaanilisel küpsemisel ja täiskasvanumaks saamisel, näiteks igasugused emantsipatsiooni-ideed tunduvad tõesti üha totramate lasetehaigustena.
Kärt: Üks õppetund, mille olen saanud: ma ei hakka enam mitte kunagi kellegi teise jamasid nii suure pühendumisega lahti harutama ja lahendama. See imeb endasse nagu must auk ning lõpuks oled energiast tühi. Tagantjärele tundub mulle uskumatu, et suutsin sealt kõrvalt tööl käia ja ka ülikooli ära lõpetada. Sellest, kui viltu olin hakanud elama ja mõtlema, sain aru siis, kui käisin psühholoogi ja psühhiaatri juures. Muidugi, oleks vale öelda, et see kõik oli ainult Mihkli alkoholismi pärast, on olnud ka muid rusuvaid asjaolusid. Antidepressantide kohta öeldakse vahel hirmsaid asju ja ma väga kartsin neid, aga need rohud on kõige parem, mis on minuga juhtunud. Nüüdseks on kuur läbi, kuid need päästsid mu elu mitmes mõttes.
Kui keegi tunneb end selles kirjelduses ära, siis väga tahaks, et jõuaks kohale see sõnum: ära lase end pimedasse auku imeda! Sul on lausa moraalne kohustus enda vaimse tervise eest hoolitseda! Sa ei saa olla hea pereliige, hea elukaaslane või lihtsalt hea sõber, kui sa iseenda eest ei hoolitse. Aga ma saan aru ka, et seda nõuannet on raske järgida. Kuidas sa kõnnid minema inimese juurest, kes ennast lõhub? Kahtlen, et kellelgi siin üldse lõplikke vastuseid on.

Kas lapsesoov üks põhjus, miks tekkisid tülid?
Mihkel: Mingis mõttes küll, aga see on siiski ainult üks põhjus.  Kärdil pole arusaadavalt aega nii palju kui mul.  Feministlik ja emantsipatoorne üldhoiak on naistele siin kõva karuteene teinud. Ma käitusin alguses läbini feministlikult ja emantsipeerunult, tähendab, lähtudes hoiakust, et mina loon pere siis, kui mina ise heaks pean ja kui see naisele ei sobi, siis on see tema mure, otsigu uus mees või mis iganes. Naine saab laste saamisega märksa vähem venitada kui mees ja ammugi pole tal aega ega valikutki muudkui otsida meest, kes oleks valmis peret looma ja kellele saab kindel olla. Oma võrdsete õiguste otsas istudes käitusin tõeliselt egoistliku sitapeana ja mu feministlik retoorika legitimeeris mu käitumise täielikult. See on veel üks põhjus, miks Kärt oma avalikus seletuskirjas oli feministide peale nii verine, kuigi viimased oma ahtas stereotüüpses mõtlemises ei saanud Kärdist arugi. Kärt ütles väga täpselt, et põrusin just nimel konservatiivsetest väärtustest vaadatuna, konservatiivse mehena. Ma leian, et Kärdil oli selles osas täiesti õigus. Võrdõiguslikkus saab olla ainult võrdviljatuses, elu jätkumine vajab koostööd ja üksteisega arvestamist. Pere tugineb mehe ja naise koostööle, mitte mingile lepingule võrdõiguslike osapoolte vahel. Mees ja naine, nagu iga liigi isane ja emane, on kujunenud koevolutsioonis, koos. Mehesse ja naisesse on evolutsiooniliselt sisse kirjutatud justkui ürgne koostöö-ootus, rollijaotus, mille järgi, kujundlikult, mees ostab kalli munaraku koos emakateenusega ja pakkub vastu turva- ja kindlustunde. Ses mõttes olin väljenduselt täpne, kui mainisin oma avalikus kirjas Kärdi sooraevu. Loomulikult, sooraev on täiesti põhjendatud kui teine sugu järjekindlalt keeldub ürgse lepingu täitmisest. Muide, A.H. Tammsaare „Juuditis“ on suurepärane ilukirjanduslik näide naiselikust sooraevust. Ja Shakespeare “Othellos” mehelikust sooraevust.



Kärt:  Mihkel liialdab kui taandab siin minu rahulolematuse tema kui mehega minu lapsesaamise soovile. Tegelikult oli mul see probleem juba lahendatud, ammu enne kui tülid muude asjade pärast füüsilises vägivallas päädisid. Teatasin Mihklile, et kui tema lapsi ei soovi, siis palun väga - on tema valik, kas lapsel, kelle mina kindlasti saan, on tema geenid. Sest kaua sa ootad mingi otsustusvõimetu tegelase taga? Noh, selle peale avastas ta, et ta tegelikult ikka ei olegi nii otsustusvõimetu. Olgu öeldud, et see avastus on minevikus ja pole enam ammu aktuaalne. Ja see ei olnud ka põhjus, miks asjad nii kiiva kiskusid.

Mihkel kirjeldas vaid enda hoiakut, kuid ta pole kaugeltki ainus mees, kellel on meri põlvini olnud. Naisel on võimalik oma lapsele isa valida, kuid mida teha siis, kui oled teinud enda meelest õige valiku ja lapse saanud, aga mees veab alt? Tundub, et naine peab olema hiromant, ennustaja või nõid. Naine peab oskama ette näha, millises suunas tundleb ja tõmbleb mees viie, kümne, kahekümne aasta pärast? Naise vastutada on see, et mees oleks vastutustundlik isa? Naisliidu statuut näeb kah seda ette. Mulle tundub see äärmiselt vastik, aga üldsegi mitte vasakliberaalsest või feministlikust vaatenurgast, vaid vastupidi, konservatiivsest. Ühiskondlikest ootustest vabastatud mees saab üsna hõlpsasti perekonna juurest uue armastuse juurde minna või otsustada hoopis, et tal on vaja “ennast leida”. Mehe perekond ja ühised tuttavad ei kergita kulmugi, lähevad hoopis uude pulma, kus “igavest armastust” tõotatakse.


Hetke võiks mõelda selle peale, kuidas me suhtume isadesse, kes perekonna juurest lahkuvad ja uue sigitavad - ning kuidas me suhtume juhtumitesse, kus niimoodi käitub naine. Standardid on hoopis teised. Vabadusi on väga palju, eriti mis puudutab eraelu, ning väga paljud mehed kasutavad ühiskonna vabameelsust väga julmalt oma naise ja laste arvelt ära. Iroonilisel kombel aitavad sellele olukorrale, emantsipatsioonile ja naiste üksikvanemlusele, teiste liberaalset õndsust kuulutajate seas kaasa feministid.

Mihkel, Sa ütlesid, et vägivallavaba perekond on utoopia – räägiksid Sa ehk sellest pisut pikemalt, miks Sa niimoodi arvad? Mida arvab Kärt?

Mihkel: No see oli kilks-kolks vastus Hannes Hermaküla küsimusele, mille klikinäljas lollmeedia kiirelt rubliiki “Uskumatu!” pistis, et õilislillekesed saaksid kommentaariumis ennastimetlevalt ahhetada ja virginiawoolflased Facebookis oksekaktusi jagada. Perekond kui institutsioon ei saa kunagi olema 100% vägivallatu, alati jääb eksiteerima perekondi, kus esineb vägivalda. Nagu ka ühiskond tervikuna ei muutu kuidagi kuritegevusvabaks. Sellest aga ei järeldu kuidagi, et peaksime vägivalla vastu võitlemise lõpetama. Elu suurimad ja kangelaslikumad võitlused ongi võidulootuseta. Võitlus rumaluse vastu, võitlus kuritegevuse vastu, võitlus haiguste vastu. Ometi on meil haridusasutused, kohus ja vanglad, haiglasüsteem. Inimene on paraku ebatäiuslik ja ebatäiuslik on ka kõik, mis ta loob, aga selle välja ütlemine ei ole üleskutse allaandmisele, vaid vastupidi, suuremale pingutusele. Me ei söö ju usus, et kõht saab lõplikult täis.
Teine asi on see, et kuidas reageerida vägivallale ja kuidas seda vähendada. Mingi raskesti lahendatava probleemi puhul haaratakse tihti pigem psühholoogilise kohandumise järele, kui hakatakse reaalselt asju parandama. Esimest nimetada rituaalseks käitumiseks. Nii nagu kamp poliitikuid pistis valge lindi rinda, et näidata solidaarsust lähisuhtevägivalla all kannatajatele – kena žest ja rituaalike ja kõik, punkt. Rituaalse käitumise järgi haarataksegi siis, kui ei osata või taheta probleemiga reaalselt tegeleda. Perevägivalla puhul eelistatakse üsna valdavalt rituaalset käitumist ja psühholoogilist kohandumist. Näiteks feministlik sotsiaalmeedia rakuke „Virginia Woolf Sind Ei Karda“ jagab mõnda lähisuhte vägivalda kajastavat linki ja siis selle alla panevad kõik oksendava kaktuse pildi ja tunnevad, et on andnud oma panuse maailma paremaks muutmiseks. Või siis korrutatakse sõnamaagilist vormelit „Vägivallale ei ole õigustust!“. Sellised rituaalkäitumised aitavad psühholoogiliselt kohaneda, aga paraku ka tapavad igasuguse arutelu sel teemal ja raskendavad nõnda olukorra reaalset parandamist. Feministlik diskursus, mis on juba ammu mandunud suuresti marksistliku haritlasviha soospetsiifiliseks erivormiks, on ennast peavooluna nii tugevalt kehtestanud, et on muutnud avaliku debati täiesti võimatuks. Järele on jäänud mingi ebakonstruktiine moralistlik huilgamine ja plakatitega vehkimine või siis eepiline kollektiivohkamine.
Ilmekas juhtum oli näiteks Hanno Pevkuri sõnavõtt sel samal emadepäevaseminaril, kus ta tõi uuringu tulemustena välja, et küsitluses, kus uuriti kui suureks probleemiks peetakse lähisuhte vägivalda, vastas üks protsent, et ei oska öelda, neli protsenti ei pidanud eriliseks probleemiks ja kõik ülejäänud - see tähendab 95%! - pidas üsna suureks ja väga suureks probleemiks (kus juures kolm neljandikku ehk tugev enamus kohe väga suureks probleemiks!) ometi ütles ka tema ohkega, et suhtumise osas on veel väga palju tööd teha! Ja samas näitavad need samad faktid, mida ta just ise välja tõi, et suhtumine on enam-vähem ainus asi mis meil korras on! 95% peab lähisuhtevägivalda tõsiseks või väga tõsiseks probleemiks! Isiklikust kogemusest võin samuti kinnitada, et kuigi ma pole kuskil vägivalda õigustanud, kuigi ma olen kriminaalkorras karistatud, rahaliselt karistatud, töö kaotanud, perekond on väga palju kannatanud, meedias tambiti väga üksmeelselt maa sisse, siis ikka leitakse, et repressiooniaparaat on vähetõhus ja ühiskonnas levivat vägivalla õigustamine!? Feministlik ajukahjustus on nii võimas ja meedias nii domineeriv ja üldlevinud, et igasugune arutelu algegi kisatakse primitiivsete loosungitega surnuks.
Näiteks lähisutevägivalla esmajuhu dekriminaliseerimine on igati mõistlik, sest siis ei teki süüdlasele täiendavaid piiranguid tööturul ja seega on vähem tõenäoline, et ta jääb riigi ülal pidada – olgu või töötu abiraha näol – vaid vastupidi, saab anda ühiskonnale rohkem tagasi juba maksude näol, rääkimata võimalikest alimentidest. Aga isegi sellise täiesti mõistliku ettepaneku tegemine on tugevalt raskendatud. Proovige, pange loo pealkirjaks „Naisepeksjast kultuurikriitik Mihkel Kunnus teeb ettepaneku perevägivald dekriminaliseerida“ ja lollfeministid räuskavad kommentaariumis teil serveri umbe pealkirjast kaugemale jõudmatagi.


Kärt: Kõik oleneb sellest, mida me vägivalla all mõistame. Kui vägivalda piiritleda kitsalt kui tahtlikku ja füüsilist, siis kindlasti on peresid, kus seda ei juhtu. Hoopis iseasi on see, kui me mõistame vägivalla all midagi laiemat, näiteks vaimset ja psühholoogilist vägivalda. Päris käest ära läheb aga see, kui iga arvamuste erisus ja konflikt vägivallana määratleda. Mul on raske uskuda, et on peresid, kus ühtegi konflikti pole.

Tavaks on öelda, et kes mustrid jäävad korduma – kas teie puhul võib öelda, et tegemist oli ühekordse eksimusega   ning edaspidi analoogseid asju ette ei tule ja lähete edasi rahumeelselt?
Kärt: Kui minuni jõudis arusaam, et liiga suure tõenäosusega on siin tegu vägivaldsuse mustriga, siis kolisime lahku. Mihkel oli siis veel arestikambris, kui see juhtus. Olin nii palju üritanud, nüüd lõikasin kõik jõhkralt ja järsku läbi. Kui jäin omaette, siis väga valusalt, aga ilma kauplemiseta võtsin omaks selle teadmise, et nii nüüd ongi. Avastasin, et elu läheb tõepoolest edasi ja suudan tegelikult üksi õnnelik olla. See andis enesekindlust. Ma arvan, et edaspidises ja nüüdki on võtmeline see kogemus või teadmine, et kõik võib päriselt ka läbi saada, kui me liiga palju õigest käitumisest hälbime.
Mihkel: Mustrid jäävad korduma, kui midagi ei muutu. Ma arvan, et meie oleme muutnud palju. Aga muidugi tõsi on ka see, et ütlus „Suhtega peab vaeva nägema ja tööd tegema“ pole tühipaljas sõnakõlks.


Kuidas tülisid vältida?
Mihkel: Kui see on nõu küsimine, siis ütleks ehk ühte hästi praktilist asja: tasub mõelda sellisele proosalisele asjale nagu tuju. Ei maksa hakkata asju arutama, kui tuju on halb, siis tasub alati viivitada. Ja parem kui miski ei valutaks, ei hammas, varvas, ega küünarnukk. Kõht ei tohi ka tühi olla, sest nälg tõesti teeb tigedaks. Ja magamatuski.
Kärt: Misasi on üldse tüli? Konflikt? Mulle ei meeldi see hoiak, et ära räägi halba, ära näe halba, ära kuule halba - ma arvan, et see on täielik jama. Mulle tunduvad kahtlased sellised   inimesed, kes kõik halva vaiba alla pühivad ja harmooniat teesklevad.

Aasta lõpus saab teist kahest kolm – millisena näete ette elu tulevikus?
Mihkel: Suhte kohalt olen pigem optimistlik. Rohkem kui pooled abielud lahutatakse, aga vaevalt et see neisse sisse on planeeritud. Seega võib öelda, et enamike inimeste jaoks on kooselu pettumuseks ja võime valida õiget kaaslast ebapädev. Arvan, et meil ei ole üksteise suhtes ebarealistlikke ootusi ja pimedat armunujoovastust ning on selle võrra kergem.
Kärt: Üks asi tuleb ära täpsustada. Kõik rasedused ei kulge õnneliku lõpuni ehk terve ja elusa lapse sündimiseni. Liiga palju on naisi, kelle rasedus näiteks mingil põhjusel katkeb - ning alles siis saavad nad teada, kui levinud sellised komplikatsioonid on. See on ka põhjus, miks hoiatatakse, et ei maksa rasedusest liialt vara rääkida. Jääb mulje, et tegu on millegi häbiväärsega, mis tuleb õnnelikest ja normaalsetest roosas mullis elavatest inimestest eemal hoida. Mulle selline suhtumine ei istu.


Kas saate mõlemad öelda, et olete teineteisele kõik minevikus juhtunu täiesti sajaprotsendiliselt andeks andnud ega tuleta seda enam teineteisele meelde või tuleb vahel endiselt jutuks?
Mihkel: Unustamine on võime, mis tahtele ei allu. Tuleb hoida nägu valguse suunas ja keskenduda positiivsele. Ja see on inimliku tahtejõu küsimus, mitte mingi intellektuaalne probleem. Eks igaühel ole kui võtta varnast see tigedushetkedel meenuv nimekiri, mis pikeneb iga tüliga ja millest saab alati võtta süüdistusi ja etteheiteid teise madaldamiseks ning enese õigustamiseks ja oma minapildi dramatiseerimiseks. See halb kalduvus iseloomustab paraku nii üksikinimesi kui rahvusi.
Kärt: Kui ma saan kunagi teada, mida tähendab millessegi 100 % uskuda, siis saan sellele küsimusele vastata.

Ehk oskate te jagada soovitusi teistelegi – kuidas minna edasi pärast seda, kui omavahel on justkui lootusetult raksu mindud ja muud väljapääsu peale lahkumineku esiti ei tundu, kuid see ei tundu parim variant – mida teha ja mida jätta tegemata, et pärast perevägivalda ja sellega kaasnevat karistust on võimalik edasi minna ikka koos mitte eraldi?
Mihkel: Ega väga olegi võimalik. Politseisse pöördumine on eelkõige vajalik põrgulikuks muutunud perekonna lõhkumiseks. Iga suhe ja perekond põhineb meie-kategoorial. Meie tähendab omasid, oma inimesi. Ja omad on need, kelle suhtes rakendatakse teisi reegleid, teist suhtumist, kui nende suhtes, kes ei ole omad. Kuhu tõmmatakse piir omade ja mitte-omade vahel, on muidugi suhteline, aga see ei muuda psühholoogilist fakti. Universaalne õiglus ja õigus sellist kategooriat aktsepteerida ei saa – õiguse objektidena on kõik inimesed võrdsed, seega tähendab, et perekonnasuhete allutamine universaalsele õigusele ja õiglusele tähendab selle psühholoogilist hävitamist (soovitan selle paremaks mõistmiseks Juri Lotmani esseed “Mõistete “häbi” ja “hirm” semiootikast kultuurimehhanismis”). Perekond, kus piltlikult öeldes on kohtunik ja politsei alati elutoas ja köögilaua taga, ei ole perekond. Omad on need, keda usaldatakse ja keda ei reedeta ning selle suhte pitseriks ei ole (kirjalik) leping, vaid just nimelt lepingu puudumine (inimesele, keda usaldad, laenad raha ilma lepinguta, eks). Aforistlikumalt väljendudes: usaldus ei ole lepingu eriliik, vaid pigem lepingu eitus. Seega riigimuskel sobib eelkõige perekonna lõhkumiseks, võibolla kõlab see naiivselt või läägelt, aga perekond, kus rusikaid ei lasta käiku ainult hirmust politsei ees, pole enam perekond.
Alkoholist loobumine, tervislik toitumine ja kerge füüsiline koormus ning korralik uni aitavad rohkem kui tonn eneseabiraamatuid.

Muide, Buddhale omistatakse ütlus “Mõned ei saa aru, et meil tuleb siin surra. Kes sellest aru saavad, lõpetavad kohe oma tülid.” Kujutle teine surnuks – kui tahad talt sel hetkel nuttes andeks paluda, siis on asjad üldjootes korras. Kui see kujutluspilt jätab külmaks või lausa rõõmustab, peaks kiiremas korras suhte lõpetama.