15. veebruar 2011

Põlvkonnavahetusest

Kirjutatud 19.01.2011 (paluti kommenteerida põlvkonnavahetuse teemat), ilmus Eesti Päevalehes 15.02.2011, üsna põhjalikult toimetatuna.
 
See siin on toimetamata versioon:

Lubi punane, veri indigosinine – erinevad, aga võrdsed!
Ilmalikustumise käigus muutub nii mõnegi kristliku väärtuse avaldumisvorm pahupidiseks ning sellest tulenevad pinged kasvavad proportisionaalselt protsessi kiirusega.

Mihkel Kunnus


Siim Nurklikul on õigus öeldes, et põlvkonnavahetust ei tule (EPL 28.12.2010). Kurvastada, aga pole mõtet, sest ega inimestega pole nagu elektripiride või mobiilsidega, kus uus põlvkond tähendab hüppelisest muudatust (võibolla paremuse poole), mis asendab vana. Inimesed vahetuvad ühiskonnas pigem nagu vesi jões, on pidev juurdevool ja pidev äravool.
Küll aga ei saa temaga nõustuda selles, et muutusi pole, saati seetõttu, et „noored on vormunud samades koolides ja perekondades, kus nende vanemad, ja sarnases meedia- ja kultuuriväljas, mis vanemaidki ümbritseb“. Mida arvaksime keskkonnaeksperdist, kes ütleks, et jões reostust ei ole, sest kaldad on sama kohal või et allikas on ju puhas?
On muutusi küll ja need on toimunud väga lühikese aja jooksul ning on nii suured, et sellega kaasneb märgatav kommunikatsioonivõime langus protsessi eri staadiumite vahel. Protsessi all pean siin silmas muudatusi moraalis.
On ilminguid, mis tulenevad suuresti bioloogilisest east, nooruse puhul on see siis eelkõige sõjakas kogenematus, perutavast idealismist ja nüanismeele puudusest tulenev tegutsemisind (mis on nii halbade kui heade muutuste kasvulava), millega sageli kaasneb lausa poeetiline iha hukkuda barrikaadidel (loe: kakelda paraadidel), ent on samas üpris võimetu mõistma, et „ainus tõeline heroism on kestvuses ja püsivuses“ (T.Mann) ning et „inimese teeb suureks tema tunnete pikaajalisus, mitte nende intensiivsus“ (Nietzsche). Nooruslikkust ei saa siin tsüklilisuse tõttu välja keskmistada nagu teisi eluetappe, sest üldsuudumus on noorslikkusega mõneti ühte sammu astuv, tähendab, nooruslikkus on ka üks protsesse suunav väärtus ja sund olla(näida) nooruslik on üks üldisi tendentse, mistõttu näiteks selle üks demokraatlik projektsioon – „kommertslik peavoolukultuur on üdini infantiilne, primitiivset mängulisust propageeriv, milles domineerivad kujundid võiksid olla keskmise varateismelise poisslapse unistuseks: kõikeneelav visuaalsus, kiiresti liikuvad objektid, rohkesti mängulist agressiivsust ja rikkalikult seksuaalsümboleid“(Evi Arujärv EPL 09.11.2007).
Representatiivseks näiteks sobivad räpparid, väga allegoorilised vennikesed: nad keelduvad põlgusega püksirihmast kui eelmise põlvkonna ahistavast igandist, siis ei saa oma allavajunud pükstega trepist üles ja porisevad tigedalt rütmis (justkui vaistlikult tajudes, et viisistatus mõjub mõistusele halvavalt ja paneb oma tundva mina maailma keskpunkti). Sedaviisi nõudes ja süüdistades vabastavad nad end korraga (kaas)vastutusest ja ühtlasi apelleerivad ühiskonna vanemlikule südametunnistusele. Sarnaselt käituvad igasugused õiguslased ehk inimesed, kelle ihudes kumiseb ebateadliku mälestusena kogemus, et kui piisavalt lõuata, siis ilmub söök suhu ja tagumik isepuhastub ning nähes või kogedes liivakastis ebaõiglust piisab õigluse jalule seadmiseks samuti lõugamisest ja näpuga näitamisest. Selline käitumine, mis on praegu väga levinud, eeldab vaikimisi vanemliku instantsi olemasolu, millele ühtlasi omistatakse vastavat (kõik)võimsust.
Oluline on siin rõhutada, et korrelatsioon vanusega küll on, aga mitte määravalt tugev (rohkem on tegu siiski õhtumaise üldsuundumusega) ja kohe kindlasti ei taha ma kedagi süüdistada (või ülendada) lihtsalt vanuse pärast: proteesid on sama suur kõlbeline saavutus kui piimahambad.

Nüüd mõne sõnaga uue moraali „positiivsest programmist“ (ruumipuudusel saan olla peaaegu tähendusetuseni üldsõnaline).
Üldisi suunamuutusi pole: pingutused on jätkuvalt suunatud kristlikke väärtuste ilmalikustamisele, püüule tehnoloogia ja õigusloome toel ignoreerida õhtumaise kultuuri baaslepingus punkti, et kirjeldatud riik pole sellest ilmast. Religioosselt kristlikus maailmapildis on inimelu terviklikkus jaotatud kahe maailma vahel, siinpoolse ja teispoolse. Nende kahe vahel jaotub ka õiglus: siinpool läheb kehvasti, Jumal teispool tasub ja vastupidi. Ilmalikustumisprotsessis üritatakse õiglus läbinisti siinpoolsusesse ära mahutada. Mingil määral on see kahtlemata võimalik, aga ainelised piirid on juba üsna lähedal. Sotsiaalset ebaõiglust on siipoolsuses palju lihtsam taluda, kui ollakse sügavalt veendunud, et lõpuks (teispoolsuses) õiglus võidutseb, aga nüüd, ilmalikustumise süvenedes, peab end üha enam „valmistama ette sotsiaalse ebaõigluse alibist loobumise põrutavatest tagajärgedest. Mida rohkem me sotsiaalset ebaõiglust vähendame, seda enam leiame selle asenduvat „bioloogilise ebaõiglusega“, mida kinnitab tõsiasi, et imikud sünnivad maailma erineva geneetilise potentsiaaliga. [...] Keda me süüdistame, kui laps sünnib viletsa südame, nõrkade neerude või neuroloogiliste kahjustustega? Kui saame süüdistada ainult loodust, siis mida see tähendab looduse enese poolt „ebaõiglaselt“ koheldud indiviidi eneseaustuse jaoks?“ (Abraham Maslow).
Maslow, hiilgav psühholoog, on probleemi sõnastusel täpne – keda süüdistada? Keda süüdistada, kui taevane süüdlane on kadunud? Süüdistamata aga inimene ei saa (kaalujälgimine ja tsölibaat on mittesüüdistamise kõrval köki-möki). Süü on muidugi moraalne kategooria par excellence. Põhihoobi saavad loomulikult kõik need, kes tegelevad indiviidi siinpoolsete omaduste mõjutamise ja kujundamisega – arstid, pedagoogid ja lapsevanemad. Korrutatakse väga lahkelt ja armsasti, et „iga inimene on väärtuslik“, aga kui mõnel ilmalikul lapsesuul tekib küsimus, et miks tema kordumatu isiksuse lõpmatu väärtus kuidagi maises vääringus ei avaldu, siis on hädasti süüdlasi vaja. Ja maiseid! Geide jms vähemustega on lihtne: nemad saavad praegu veel süüdistada süsteemi (eriti rumal ja küündimatu on aga arvamus, et nende represseerimine kuidagi üldsuundumust muudab!). Sünnipärastest üldkategooriatest vabastatud indiviidiga läheb aga raskeks, siis ei jää muud üle kui lüüa risti arstid, pedagoogid ja lapsevanemad – ühtlasi on need siis staatused, mida üks terve mõistusega ja süütundlik inimene väldib.
Praegusi muutusi moraalis on võrreldud Rooma languse aegsega. Oleneb vaatepunktist, kainelt maisuses püsides peab nentima, et Õhtumaid ähvardab oht hääbuda ülemäärasesse moraali.

2 kommentaari:

  1. Antagu mulle andeks mu lihtsameelsus, aga kas ei ole areng siiani toimunud justkui kahes paralleelses liinis: ühelt poolt on kõiksugu puudeid, kõrvalekaldeid peavoolust, vähemusi tunnistama ja abistama hakatud, teiselt poolt aga püüab teaduslik-tehniline progress vähemasti puudeid üha enam leevendada ja ravida. Oletame näiteks, et sul pole käsi ega jalgu: mingil ajal oleks sind paremal juhul tsirkuses friigina näidatud, tänapäeval aga kindlustatakse sulle ühelt poolt pension ja abivahendid hariduse omandamiseks, töötamiseks jne - ühesõnaga tunnistatakse su eluõigust ja muid õigusi, st tunnistatakse su õigust sellisena, nagu sa oled, kõikidest inimelu põhimõõtmetest osa saada - teiselt poolt aga leiutatakse proteese jne, mis aitavad sul sellest olukorrast teataval määral vabaneda. Nüüd kerkib küsimus, kas selline kõrvalekallete poputamine ei vii mandumiseni? Ei usu - näiteks S.Hawking oleks Spartas kohe sündides kuristikku visatud ja kõik tema avastused oleksid jäänud tegemata, sarnaseid näiteid on palju - ja see on kõigest asja pragmaatiline pool. Ühesõnaga see positiivne nägemus arengust, mille ma siin maaliksin, seisneks järgnevas: 1) Taevariik jääb teispoolseks - aga just seetõttu peame (ja seekaudu saame) me hoolitseda nõrgemate, haigete jne eest, just seetõttu ei saa (pea) me keskenduda tervete ja ilusate täisverelistele lõbustustele - sest eks ole nõrgemate eest hoolitsemine kannatus ja ajaraisk, mis tasutakse eetilises mõõtmes ja eetilise mõõtmena, mis seeläbi tekib - eetilise eluna. Hoolitsemise all ma mõtlen siinkohal eelkõige inimeste tunnistamist sellistena, millised nad on 2) Taevariik tuleb tuua maa peale, inimestele tuleb taotada võimalikult tervet keha ja vaimu jne. Kas need kaks punkti, kaks suunda on omavahel vastuolus? Ma arvan, et ei ole, vastupidi - nad just eeldavad ja võimaldavad üksteist, muidugi õigesti mõistetuna. See on nagu kristlik suhtumine tulevikku: ühelt poolt ütleb Jeesus, et ärge muretsege homse pärast, küll teie eest hoolitsetakse, vaadake lilli ja linde jne, aga
    teiselt poolt räägib tähendamissõnu talentide kasvamapanemisest jne. Kas pole nii, et just see, et ma ühes, absoluutses plaanis näen oma täielikku võimetust (mis tähendab - nii enda kui teiste, nii tugevate kui nõrkade - olukorraga leppimist, kõikide erinevuste tunnistamist v õ r d s e i n a :) jumala ees), võimaldab mul teises plaanis asuda lõputu energiaga tegelema maise olukorra parandamisega? Muidugi, siin on võimalikud ja kindlasti tekivad mitmesugused perversioonid, mida ilmselt ka artikkel kirjeldas, aga kokkuvõttes: ei ole ainult nii, et teispoolne taevariik nõuab siinpoolseid kannatusi ja ohvreid, ta nõuab ja võimaldab ka siinpoolset arengut, parenemist, kannatuste vähendamist. Sest mis on eetiline tegu muud kui teise inimese (või teise tundva olendi) kannatuste vähendamine? Kannatus nõuab kannatust. Võibolla on nii, et areng on teatav kannatuse sublimatsioon, ühe kannatuse transformeerimine teiseks, kõrgemaks? Passiooni paradoksid. Taevariik peab tulema maa peale, jäädes samas siiski teispoole - pidev tulemine pidevas jäämises - mida suurem tulemine, seda suurem jäämine - või peksan ma juba päris segast...

    VastaKustuta
  2. Hmm.. õigupoolest ei suutnud näha seda punkti, kus kommentaar haakus (st polemiseeruks) artikliga. Pigem artikuleerib see üsna representatiivselt mitmeid siinpoolsuse-eetika järeldusi ja loogikaid.

    Miks kõrgkristlik kultuur suhtus hukkamisse nii kergelt, kui iga inimene oli ometi jumalanäoline ja surematu hinge kandja, aga ilmalik Õhtumaa raiskab oma piiratud ressursse ka kõige jõhkrama sarimõrvari loomuliku surmani elus hoidmisele?
    Sest esimesel juhul tähendas surmaotsus lihtsalt siinpoolsuses ebaõnnestunud inimese saatmist kõrgema kohtuorgani ette, aga nüüd on surmaotsus lõplik.
    Hawking'i näiteks toomine on üpris illustratiivne - sellega üritatakse kinni(s)tada ilmalikustunud kristluse üht kesksemat dogmat: iga inimene on väärtus sõltumata tema omadustest ja seda juba siinpoolsuses.
    "Korrutatakse väga lahkelt ja armsasti, et „iga inimene on väärtuslik“, aga kui mõnel ilmalikul lapsesuul tekib küsimus, et miks tema kordumatu isiksuse lõpmatu väärtus kuidagi maises vääringus ei avaldu,"... rõhutan üle MAISES VÄÄRINGUS.
    Meil vireleb praegu kodumaalgi 100 000 inimest, kes on lõpmata väärtuslikud ja kes kardetavasti tahaksid enamat (enese)hoolt/hoolitsust kui "Hoolitsemise all ma mõtlen siinkohal eelkõige inimeste tunnistamist sellistena, millised nad on" ja "kõikide erinevuste tunnistamist v õ r d s e i n a :)" (st metafüüsilisi komplimente).
    Hawking pole mingi probleem, tal on PARANDATAV motoorikapuue ja suur VÄÄRTUS SIINPOOLSUSES.

    VastaKustuta