31. juuli 2012

Poliitiku vastutus ja eetikakoodeks

Ilmus ERRis 31.12.2012 kunstiliselt pisut vähendatuna.




Poliitiku vastutus ja eetikakoodeks


Mihkel Kunnus



Seoses 2011. aasta korruptsioonitajumise indeksi tulemuste avalikustamisega ning meedias kajastust leidnud elamislubade skandaaliga rõhutas ühing Korruptsioonivaba Eesti, et Riigikogu liikmetele on vaja luua käitumiskoodeks. Eetikakoodeks peab olema ühemõtteliseks aluseks juriidiliselt korrektsete, kuid avaliku õiglustundega selgelt vastuolus olevate tegude hukkamõistmiseks Riigikogu tasandil.

Selline mäss jokitamise vastu. Tore.
Käitumiskoodeks aitavat muu hulgas suurendada poliitikute avalikku vastutust ja ühtlasi parandada riigikogu mainet. Topelttore.

Selle vastutamisega on asjad natuke kehvasti küll. Ainuüksi tehnilises mõttes. Mida tähendab vastutama? Üks põhilisemaid määratlusi on ”oma tegude tagajärgede kanda võtmine ja nende heastamine”. Siin on paistab juba kohe oluline piirang – tagajärjed peavad olema sellised, et neid saab üldse kanda võtta ja heastada. Kuidas heastada mõrva, raisus noorust, vägistamist või oma riigi maha müümist? Pöördumatute sündmuste puhul on inimlik vastutus insenertehnilises mõttes võimatu. On ainult rituaalne heastamine (aga kelle ees?). Näiteks mõrvar ütleb, et ta tõesti kahetseb. Kuidas vastutab Schröder või Lipponen, kui Nord Stream Läänemere lõplikult tuksi keerab? Kahetsevad? Astuvad tagasi (kust?)? Ega vist Läänemere surnud elustik hooli sellest kui inimene pärast siin mingeid rituaale teeb – paneb vastutajad vangi näiteks. On siis ”vastutajate” vangisolek ökoloogilise pöördumatuse heastamine?
Üldiselt on meil kombeks selline rituaal, et kui poliitik mingi käki kokku keerab, siis ta astub tagasi st ei püüa heastada, vaid ”astub tagasi”, see tähendab, läheb rakendab oma kõrgelttasustatavaid oskusi järgmises kohas. Või siis järgmiste valimiste aeg jälle seal samas.

Lapsevanemaks olemisega kaasnevat ka suur vastutus ja lapsevanemad seda ka reeglina tunnetavad. Kõige vastutustundlikumad on siin enamast noored mehed, sest nemad kipuvad siin kõige sagedamini võtma poliitilist vastutust st astuvad isadusest tagasi. Emad kipuvad olema vastutustundetumad ja hoiavad oma emadusest kinni ka siis, kui õieti midagi lapsele süüagi pole anda. Lätis olevat vähemasti nn beebi-kastid, kuhu vastutustundlikud vanemad saavad oma lapse jätta, kui tahavad võtta poliitilise vastutuse ja vanemlikkusest tagasi astuda.  

Kaja Kallaskirjutab oma blogis, et riigikogu käitumiskoodeksi rikkujate sanktsioneerimise küsimus ”vajab läbimõtlemist, aga usun et väga suures osas on selgete reeglite kehtestamisel preventiivne mõju. Tuues taas näite advokatuurist, siis eetikakoodeksi rikkumismenetluste käik toodi ära kõigi poolt huviga loetavates advokatuuri aastaraamatutes ja sellisesse häbiposti ei soovinud keegi sattuda. Riigikogu puhul toimib samalaadselt avalikkuse kõrgendatud huvi”.

Siin näikse asjad Eesti Vabariigis juba ilusti korras olevat, sest mulle tundub, et kõige kõrgemad ja võimukamad poliitikud – eesotsas Andrus Ansipi ja Edgar Savisaarega – on permanentselt häbipostis, võiks isegi öelda, et meie riiki ei valitseta troonilt, vaid häbipostist (see on üks küpse demokraatia tunnuseid). Kes aga saavad valitseda häbipostist? Need, kellel häbitunne puudub, need, kellel ”on paks nahk”. Tähendab, kui riiki valitsetakse häbipostist, siis häbiselektiivses konkurentsis jõuavadki valitsema ainult need, kes end häbipostis liiga halvasti ei tunne, need, kes iial häbisse ei sure.  

Nagu öeldud pöördumatute protsesside suunamise eest ei saagi vastututada, seal saab “vastutama” tähendada ainult lubadust tunda end kehvasti kui “tahtsime parimat, välja kukkus nagu alati”. Siin tulebki poliitikule appi rahvas ja teeb kõik, et ta võtaks vastuse ainuvõimalikul moel – tunneks ennast halvasti. Rahva sõim on poliitiku vastutuse mõõt. Väga palju see ei päästa, aga natuke ikka.
Sest demokraatia on tõepoolest rahva võim, seega võtab lõppeks ikka rahvas vastutuse. Ja ikka selle, mis pöördumatute protsesside puhul ainuvõimalik – tunneb end halvasti.
Kultuuriliste konstantide abil väljendatuna: ka igati demokraatlikul teel võimule tulnud Hitler lubas, et võtab kõik vastutuse enda peale. Saksa rahvas tunneb end tänase päevani halvasti, sest ta on üks vastutustundlik rahvas.

Milline on üks vastustundelik tallinlane? See, kes ütleb: ”Edgar Savisaar – see olen mina!” Milline on üks vastutustundlik EV kodanik? See, kes ütleb: ”Andrus Ansip – see olen mina!”

Käitumiskoodeks aitavat muu hulgas suurendada poliitikute avalikku vastutust ja ühtlasi parandada riigikogu mainet.

1 kommentaar:

  1. Märkus Läänemere kohta. Tehtud on uuringuid naftatoru panekuks kuid näiteks setteuuringud on tehtud ainult 6 cm sügavuselt ja väga pealiskaudselt. Kuid näiteks poole meetrise settekihi all võib olla terve ladvik endiseid keemiarelvi (Läänemerre neid mitukümmend tuhat tonni puistatud). Kui nad nüüd panevad oma 60 tonnise betoonkamaka sinna peale võivad olla tagajärjed katastroofilised. Hoolimata noomimistest ja keskkonnaministeeriumile kirjade saatmisest pole midagi tehtud, kuna raha on mängus. Eetika ja moraalsus ei loe, kuna tegemist on rahaga. Kas eetika ja moraalsuse küsimused on pseudoprobleem kui arvesse võtta inimloomus ja raha?

    Häbipostis valitsemisest rääkides sobib Jaapan. Jaapanis on tavaline, et poliitik, kes on käinud vangis korruptsiooni süüdistuste tõttu, valitakse uuesti inimeste poolt valitsusse. Kuid Jaapani kultuur on väga alandlik ja endassetõmbunud (üheks põhjuseks näiteks Samuraide ajastu, kus härra samurai võis sul pea maha võtta väga tühise häirituse pärast) ja negatiivne surutakse tahaplaanile või ignoreeritakse kuna tahetakse välja näha hea (suureks probleemiks koolivägivald, kus pigem palutakse ohvril lahkuda koolist kui kiusajad välja visata, et hoida kooli mainet kõrgemal). Kas kommunismi mõju võib olla sarnane Eestile, kelle rahvas ei taha eriti oma võimu kasutada (miks on Savisaar ikka valitsuses kui on dokumenteeritud tema raha vastuvõtmine venelaste poolt??????????????)?

    VastaKustuta