12. september 2013

Intervjuu Kaupo Vipp'iga




Pistan siia paar katkendit intrvjuust Kaupo Vipiga (ilmus ajalehes "Meie Maa" 24.08.2013, intervjueeris Aldo Maksimov, link tasulisele täistekstile)



Kas olete siitsamast pärit?

Olen sündinud ja kasvanud Pärnus. Kuid juba lapsepõlves, kui siin tuletorni poole minnes oli liivakarjäär, tajusin sidet selle kohaga. Mäletan, et heitsin liivakeerude vahele ja tundsin siis selle hellituse läbi, et kuulun siia.

Tegutsema hakkasin aga majandusbuumi laineharjal. Müüsin oma Pärnu majad ja ärid maha ning ostsin maatüki Türjule. Tallinna ärimehed, kes Pärnus mu laod üles ostsid, küsisid aasta hiljem, et kas sa teadsid, et majandus kokku variseb. Ütlesin, et jah, teadsin. Meenutasin neile, et püüdsin seda ka neile mõista anda, aga kes see seda juttu tollal kuulas.
Siin läks majaehituseks. Tollal ehitasid töölised, raha jätkus. Nüüd seljahäda tõttu rohkem juhendan ehitust.


/.../ 


Kas te lähenevatel valimistel ikka osalete? Kellega koos ja mille nimel?

Kindlasti kandideerin kaaslastega valimisliidus Taga-Sõrve Kodanik ka nendel KOV valimistel. Nüüd on see eriti oluline, et kogukond veel enne kohalike omavalitsuste tasandi kaotamist oma elu korraldamisse reaalselt kaasatud saaks. Hiljem on kohalikel elanikel selle kogemuse läbi kergem hakkama saada.

Te paistate oportunist, valitseva riigivõimu agar kriitik, väikest viisi dissident. Kuidas ise ennast määratleksite?


Pigem kipun alatasa sattuma opositsionääriks. Aga ma ei ole kindlasti n-ö „kutsumuselt“ dissident või erak. Tegelikult sobib minule meeskonnamäng. Lihtsalt olen tänu oma sõltumatusele saanud alati öelda ja kirjutada seda, mida tegelikult mõtlen. Ja mul on väga vedanud, mul on tõesti olnud aega mõelda.

Kui poliitikat käsitleda selle esialgses tähenduses – kõigena mis puutub ühis- või kogukonna elukorraldusse –, siis olen nõus kadunud Steve Jobs’iga: täna ei jookse poliitikas veelahe tõesti enam mitte parem- või vasakpoolsuse, liberaalsuse või konservatiivsuse vahel. Täna on meil valida vaid konstruktiivsuse ja destruktiivsuse vahel, mõistuse hääle ja minnalaskmise vahel. Ja see on ju üsna lihtne valik. Pigem peangi ma ennast konstruktiivseks kriitikuks.

Aga kas kohapeal kandideerides on teil lootust mõistuse häält esile kutsuda?


Kandideerin koos nende kohalike ärksamate inimestega, kes ei ole veel käega löönud ja leiavad, et oma aega võiks kohaliku elu huvides ohverdada. Konstruktiivne on, kui püütakse täna siin ja kõikjal ääremaadel kogukondi ette valmistada selleks, mis ilmselt vältimatult tuleb.

Haldusreform tähendab, et Eestis sisuliselt kaotatakse kohaliku omavalitsemise printsiip. Selleks ajaks peab kogukond suutma ja oskama hakkama saada. Aga kui senine kurss jätkub lõpuni – inimesi ei kaasata kohaliku elu korraldamisse –, siis reformijärgselt lähevad ääremaad seniselt languskursilt täielikku vabalangemisse. Valdadel ongi nüüd lõpetuseks täita ülioluline roll, et kogukonnad iseseisvuksid enne riigi tsentraliseerumise triumfi .

Hiljuti, ühele küsimusele vastates ütlesite, et teie peamiseks tõmbekeskuseks on Laadla pood. On see nii?

Loomulikult. Laadla külaplatsil on Taga-Sõrve kogukonna kultuuriürituste toimumise koht, lisaks korraldame Laadla seltsimajas rahvaga aastaringi klubilist tegevust, Laadla kauplus on meil ainus 30 km raadiuses jne. Ja mind staažika linnaelanikuna ei tõmba 50 km kaugusele linna, kuni vähegi muul moel läbi saab.

Mida üldse sellest haldusreformi moesõnast „tõmbekeskus“ peaks arvama? Maamees ei taha küll mingisse tõmbekeskusse oma asju ajama minna.


See on laguneva komplekssüsteemi loomuliku (taand)arengu üks etapp. Asi pole ju ainult Eestis. Joseph Tainter on seda protsessi ülihästi kirjeldanud Rooma impeeriumi ja teiste vanade kõrgühiskondade lagunemisprotsesse unifitseerides. See on kahaneva kasumlikkuse sündroom, kus keskvõim üritab iga hinna eest status quo’d säilitada, suurendades tsentraliseeritust kõiges, päästeteenistusest ja haridussüsteemist halduskorralduseni.

Sama toimub EL-i ja kogu läänemaailma tasemel, kuigi sõnades peetakse liigset tsentraliseeritust endiselt kõige kurja juureks. Ka meie tänased nn „tõmbekeskused“ kujunesid lõplikult välja NL-i okupatsiooni tingimustes, laguneva impeeriumi tsentraliseerimissurve all. Ma arvan, et massiivne propagandalaine on paljusid pannud uskuma, et suurvallad ongi ääremaade õnne pant. Muidugi on see absurdne.

Hästi. Kohapeale tagasi pöördudes. Ütle, kui kohalik pood ühel päeval kaoks, mis siis saaks? Mis veel on 342 inimese rõõmuks veel jäänud?


Raamatukogu, kirik ja kalmistud.

Mille poolest Laadla pood muidu hea on?

Laadla pood ja külaplats on viimased ankrud, mis hoiavad kogukonda lõplikult desintegreerumast. Raamatukogu ja kirik on muidugi universaalsed kultuurilised väärtused. Internetiühendus, side ja TV tähistavad n-ö imaginaarset seotust tsivilisatsiooniga.

Aga päris kohapealse elaniku jaoks on kauplus siin ainsaks materiaalselt tajutavaks ühenduseks meie tarbimistsivilisatsiooniga. Keset kogu seda kaunist ja üha metsikumat loodust. Tööstusühiskonna paradoks.

Mulle näib, tunned ennast nagu paradiisis? Oled sa naasnud nn põhiväärtuste juurde?

Ilmselt võib seda just nii sõnastada jah.

Me siin laulsime tubli neli päeva tagasi Tartu öölaulupeol, et „kuni su küla veel elab...“. Ja et ka ääremaa teema on „kuum“, siis küsingi, et kui äärmuslik on elada Eesti ääremaa ääremaal?

Eelkõige sõltub see inimese ootustest oma elukorraldusele. Igaüks ei taha tunda end „nagu paradiisis“, kui see võiks tähendada „väljaspool tsivilisatsiooni“. See on hinnangute küsimus. Inimene on nii loodud, et ta ei õpi teistelt, vaid ikka oma kogemustest. Ja parim viis kiusatustega võidelda on neile järgi anda. Ajalugu näitab, et kui n-ö lai maailm on üle vaadatud, kipub inimene tagasi oma juurte juurde, põhiväärtuste ja esivanemate haudade juurde. Õnn ei ole võimalikult rohkete soovide täitmine. See on tupiktee. Tegelik õnne tajumine on võimalik vaid siis, kui inimesel ei ole enam teda pidevalt kiusavaid (materiaalseid) igatsusi.

/.../

Krahh muudkui läheneb ja aastaks 2100 oleme rahva elujärje poolest samal tasemel 19. sajandi lõpuga, nii kirjutad oma artiklites.

Olen lihtsalt pikalt studeerinud suure hulga teadlaste tekste. Nii paistab see olevat, et kõik nende varasemad majandus- ja ühiskonnaarengute prognoosid on seni päris ehmatava järjekindlusega täitunud.

Majanduse pidev langus, tsentraliseerimine, keskvõimu kontroll igal tasandil jne. Kõik see kõlab äärmiselt trööstitult.

Lääne heaoluühiskonna kuldsele miljardile püütakse luua rahustavat muljet, et mitmete üheaegsete kriiside näol on meil täna tegu vaid üksikseikadega. Siiski on tegemist tööstusühiskonna süsteemse kriisiga. Araabia kevad, Kreeka, Hispaania, Occupy Wall Street, veniv globaalne rahandus- ja majanduskriis, Euroliidu, euro ja dollari agoonia jne ei ole mitte erandid, vaid ühe kompleksse kõikehõlmava protsessi detailid.

Tööstustsivilisatsioon läheneb loojangule, aga selles ei tule näha mingit maailmalõppu. Normaalne inimene ei käsitle isegi oma kunagi niikuinii saabuvat ja igale elusolendile absoluutselt vältimatult suremist, kui eluaegselt põetavat tragöödiat (v.a ehk mõni filosoofiakoolkond). Ja mingit „lõppu“ ei tulegi. Juhtub see, mis on tsivilisatsioonide 8000 aastase ajaloo jooksul juba lugematuid kordi juhtunud. Süsteem vajub kahaneva kasumlikkuse tõttu lihtsalt omaenese raskuse all kokku.

Meil jääb ainult loota, et see ei juhtuks liiga kiiresti? Kas enne jõuame ikka rahulikult ära surra?

See teadlaste seltskond, kes 2003–04 prognoosis ehmatava täpsusega 2008. a kriisi, prognoosib järgmist languspunkti 2015. aastaks. Majanduse 2004–07 saavutatud tipuplatool ostsilleerumine sukeldub siis järgmisesse lainepõhja, kui neid uskuda.

On selge, et kas sellel või mõnel järgmisel korral ei suuda ta enam uuele tõusule pürgida. Siis järgneb globaalne majanduskollaps, mis toob paratamatult kaasa ka kõigi seniste ühiskondlike süsteemide ja hierarhiate kollapsi, nagu alati ajaloos. Totaalse kaose perioodi pikkuseks prognoositakse pool, kuni kaks inimpõlve, ehk kõige enam 50 aastat. Siis algab periood, kus iga indiviidi elu hakkab sõltuma kogukonnast, milles ta elab, selle organiseeritusest, selle vastupanuvõimest üleüldisele anarhiale.

See muudab täna ülioluliseks kohaliku omavalitsuse rolli, et oma kogukonnale järgijäänud ajaga n-ö „võim tagasi anda“. Taastada kogukondade võimekus oma elukorraldusega hakkama saada, kõrvaldades senised barjäärid ja JOKK-skeemid, mis on järjest edukamalt rahvast kohaliku elu korraldamisest ja selle üle otsustamisest eemale tõuganud.

See kõik viib samas selleni, et inimesed muutuvad veelgi individualistlikumaks, enesekesksemaks ning tegutsema suuresti oma heaolu jaoks vajalikus skeemis?

See on sisuliselt loodusseadus, mida komplekssüsteemide uuringud igal elusolendite tasandil kinnitavad. Süsteemi tõrked panevad süsteemi osad töötama iseenese, mitte terviku huvides.

Meenutagem kasvõi nõukaaja kuulsusetut lõppu ja inimeste käitumismalle selle tegelikult üsna kergekujulise kaose tingimustes. Võimu ja ameti kuritarvitused, kuritegevus, hangeldamine, sõnade ja tegude lahknemine jms sai normiks.

Aeg küsida, mida sa arvad isamaalaste ja reformistid loosungist „Saaremaale üks omavalitsus“, valdade liitmisest?

Ma mõistan selle ajendeid ja saan aru, et muud võimalust enam ei nähta. Regionaalpoliitika senine puudumine on vilja kandnud. Kui mul oleks puudunud soov ja võimalus lastega tegeleda ja lapsed oleks lõpuks hakanud koolist pidevalt kahtedega tulema, siis oleks jah üks lahendus sellele ebanormaalsele olukorrale, et ma teinuks analoogilise reformi – väitnud, et edaspidi ongi kaks täiesti normaalne hinne. Ehk teadvustanud, et kasvatusega on juba liiga hilja alustada.

Samas me ju kõik teame, et jätkuv ja reformiga veelgi kiirendatav tsentraliseerimine ei saa lahendada neid probleeme, mida liigne tsentraliseerimine on tekitanud. Nagu täiendava laenu võtmine ei lahenda raskusi vanade laenude tagasimaksmisel.

Tööstusühiskonna kasvufetiši ja heaoluparadigma taustal on sellised kurioosumid üha tavalisemad: ületarbimisega tekitatud võlakriisist päästab see, kui rahvas rohkem tarbib, elukorralduse liigsest tsentraliseeritusest tingitud ääremaastumist ravib suurem tsentraliseeritus jne. Ja propagandistliku ajupesu tulevärk teeb selle põhiosale rahvast ka „ilmselgeks“.

Vigade parandamise asemel kohandume nende kaudu tekkinud ebanormaalsustega, mis tähendab, et meil tegelikult täiesti puudub vastav proaktiivne poliitika.

Seega, kuidas see teema ühe mütsi alla panna?

Inimesed tahavad uskuda, et tööstustsivilisatsiooni laev saab oma teekonda jätkata ja et elu läheb edasi samal moel nagu seni. Naftaajastu võimaldas planeedi elanikkonnal kasvada ja lääneriikide inimestel tarbida üle igasuguste mõistlike piiride. Nüüd hakkab see pillerkaar ressursside kriisis lõppema ja meid on tabanud globaalne heaolupohmelus.

Aga inimesed ei soovi märgata, et meie tsivilisatsioon on nagu Titanic, mis on juba jäämäega kokku põrganud. Vesi juba pahiseb trümmidesse, kuid rahvas ei taha lahkuda salongi tantsupõrandatelt ja puhvetitest, et minna kõledale laevatekile end päästepaatidesse sättima. „Näete, laevapileteile on ju ometi must-valgelt trükitud, et see laev on uppumatu!“. See on väga inimlik. Ei näe halba, ei kuule halba, ei kõnele halvast.

Keegi ometi peab häält tegema, miks mitte mina. Mark Twain’i tsiteerides: „Teadmatus on küll õnnistus, aga teadmiste mittejagamine on vaikiv valetamine“

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar