Lingvistiline mets

Kirjutatud enne Mikita saamist Tartu Kultuurikandjaks ja mõistagi ammu enne Kulka kirjandusauhinna võitmist.

Ilmus ajalehes "Sirp" 14.03.2014

Geniaalne, Watson!

Valdur Mikita Lingvistiline mets Grenader 2013. 240 lk

Mihkel Kunnus

Ei mäletagi mõnda teist sellist raamatut, mis oleks kaasa toonud nii laiaspektrilise lugejaskonna nõnda üksmeelse kuid mitmehäälse tunnustuse. Tundub, et „Lingvistilise metsaga” (LM) on Valdur Mikital õnnestunud üsna isiklikult ja sügavalt kõnetada väga erinevaid inimesi, rahvsuslastest kosmopoliitideni, enesekesksetest teismelistest minatute askeetideni, pälvides positiivset esiletõstmist nii kümnetelt argiblogijatelt kui ka kõige autoriteetsematelt haritlastelt (nt Hasso Krull, Märt Väljataga, Marek Tamm jt).

1.

Kui kultuuriajakirjanduses praegu ilmnevad tendentsid veel üksjagu edasi ekstrapoleerida ning kujutleda ette olukorda, kus kriitik peab suutma arvustuse ühte (omadus)sõnasse ära mahutada, siis küllap valiksin antud juhul sõna „geniaalne”. Viimast eeldusel, et see on suurusest sõltumatu tüübimääratlus. Heaks näiteks raskustest, mis tabavad inimest, kes peab arvustama geniaalset teost, on Georg Henrik von Wrigthi võrdlev analüüs Oswald Spenglerist ja Arnold Toynbeest (rmt-s „Minerva öökull”, Vagabund, 1996, lk 75-135).

Von Wright pole endas alla surunud ranget teadusretsensenti ja kirjutab: „Spengler ärritab vältimatult ka vähem asjatundlikku lugejat ohtrate vigade ja faktimoonutustega /.../ vähe sellest, et Spengleri seisukohad puhtalt filosoofilistes – kunstiteaduslikes ja metafüüsilistes – küsimustes on lubamatult ähmased ja ebamäärased, nad on mõnikord ka piinlikult diletantlikud. Häiriv joon Spengleri juures, mis on tõenäolikult tekitanud talle palju  vaenlasi õpetlaste hulgas, on tema peaaegu haiglane ülbus ja enesekindlus”. Toynbee on aga teinud tohutu mahuga korrektse ajalooteadlase töö, mis korjaks formaliseeritud teadusmõõdikutega ühe linnukese teise järel.

Aga von Wright pole endas alla surunud ka vaimuaristokraati ja mõtlejat ning seega kuulub ta poolehoid selgelt Spenglerile: „Sõltumata sellest, mida arvata Spengleri seisukohtade tõesusest ja võrdlusest eri aegade kõrgemate kultuuriväljenduste vahel, peaks aru saama, et need äratavad alati mõtteid, on tihti tabavad ja mõnikord geniaalsed [see sobib hästi ka LM’i kohta – M.K.] Toynbee seisukohavõtud filosoofiast, teadusest ja kunstist ajaloonähtustena tunduvad mulle peaaegu eranditult triviaalsed” (lk 81).  

2.

LM’ist võib iga mõne lehekülje järel leida mõne väite, mida eraldiseisvana oleks raske vaadelda millegi muuna, kui megalomaaniasse paisutatud enesetähtsustusena, mis küll ei koondu autorinimesse, vaid jääb lahkelt rahvuse ja kodumaa juures pidama. LM’is on kümneid variatsioone väitest „Eesti on maailma kõige tähtsam ja erilisem koht”.
Mikita ei tekita endale Spengleri kombel vaenlasi seetõttu, et ülbuseni surmtõsisest prohvetist eristab teda eneseiroonia ja huumor ning sulge haarama ei ole pannud teda mitte kosmilistes mõõtmetes üleolekuveendumus, vaid pigem informeeritus olulisimatest globaalprotsessidest ning  üks „vaikne meeleheide, mis on oma olemuslikult laostav, kuid siiski kaunis” ning selle kõigega kaasuvalt teatud (isiklikum) tummuse ängistus – „viimane katse rääkida mitmiktajust inimeste keeles” (lk 24) – ja ühe Untergangi eelkuma, mis on kaugelt hõlmavam, pöördumatum ja faktilisem kui Spengleril, nimelt ökoloogiline kollaps:

„Praegu on toimumas maakera eluslooduse üks suuremaid väljasuremislaineid, mis on umbes tuhat korda loomulikust foonist kiirem. Suurte ajastute piire on alati märgistanud mastaapsed hingeheitmised. Võimalik, et uusaegkond, mis kestis dinosaurustest korilaseni, hakkab lõppema ja saabumas on täiesti uus ajastu – antropotseen” (lk 115). Sellega käsikäes käib globaliseerumine kui semiootiline tapatalgu (lk 39).

Kokkuvõtlikult võib öelda: „Me ületame praegu piirjoont, kus eluslooduse kadu ja kultuurikadu pole iial olnud nii suur kui praegu. Kaovad liigid, kooslused, maastikud, kaovad mõtteviisid, keeled ja kultuurid. Ilmselgelt ei ole see kokkusattumus juhuslik ning on alguse saanud inimesest. Rünnaku all on inimene kui bioloogiline organism ja mõtlev olend. Me sukeldume tsivilisatsiooni alateadvusesse ning keegi ei söanda ennustada, millega see missioon lõppeb”(lk 116).

Aga selle – globaalprotsessidest informeeritule ammu teada oleva[1] – kuulutamine pole LM’i sisu, vaid eelkõige taust ja lähtepositsioon.

3.

Teatavate reservatsioonidega võib öelda, et LM’is on visandatud meie tuleviku elujõud ja elurõõm (ega fossiilküttel undava tööstustsivilisatsiooni lõpp pole maailmalõpp!). Tuleb muidugi rõhutada, et see elujõud ja elurõõm on hoopis teistsugune kui see, mis praegu domineerib. Tarbimis- ja reisimislustil, kõigel sellel linna- ja tööstustsivilisatsiooni ja heaoluriikide elujõul ja elurõõmul pikka iga enam pole ning neile, kellele nende hüvedeta ja naudinguteta elu täiesti mõttetu tundub, võib LM’ist optimismi ja eluindu leida küll.
Võib mõneti öelda, et LM’is on (taas)juurdumise rõõm, deglobaliseerumise ehk lokaliseerumise rõõm. On ju nii pikalt rõõmustatud vastupidise s.t. juurte käristamise ja globaliseerumismõnude üle: inglish, emigratsioon, „globaliseerumise krooniline tõbi” turism, banaan ja sushi, ja kõik muu, mis koha-tunnetust ja kohamälu kaotab ja kõhetab. Internet on (oma kaheldamatute hüvede kõrval) veelgi rohkem süvendanud tunnet, et asukoht üldse ei oma mingit tähtsust.
Humanistlikus inimkäsitluses on inimene täiesti lahus geograafilisest asukohast. Kuigi jumala surma järgselt on inimloomuse määratlemisel kirjutatud riiulite kaupa tekste (hea ülevaate saab näiteks „Vikerkaare” posthumanismi erinumbrist, 2012, nr 7-8), võib olla ette kindel, et geograafilisi piiranguid inimloomuse täpsustamiseks neis ei kasutata. Sama aprioorne on  eeldus, et inimisend algab sündimisega.

Need mõlemad seisukohad on väärad, aga pole vaja kuigi palju läbinägelikkust, et ära tunda sellele vastanduva „animistliku ontoloogia” lähisugulus II MS järgse Lääne kultuuri ülima tabuga – Blut und Bodeni võrsutatud imperatiivse pimetähniga.

Sellisele lühinägelikule juuretuse eetikale tuleb lõpp, sest inimesel ikkagi on juured. Lihtsalt ta pole neid juba mõnda aega tunnetanud, sest need on transporditehnika abil hiiglapikaks venitanud. Nii pikaks, et siin Eestis ringi sibavatel inimestel on mõni palmijuureke Aafrikas, mõni tubakajuureke Lõuna-Ameerikas ja mõni teepuujuureke Aasias. Rääkimata neist võtmelistest „juuretusjuurikatest”, mis otsapidi naftas, või siis igasugused North-Streami taolised juured. Kui need pikad juurikad läbi raiutakse või kui need ära kuivavad, küll siis inimene hakkab jälle oma põliseid juuri hindama!

Mõistagi lokaliseerumise globaalselt kehtiv juhend saaks olla ainult kasutu lühiloosung. Seega võimegi LM’i sissejuhatusest lugeda, et see on raamat „eestlase igatsusest” (lk 7, minu kursiiv – M.K.) ning konkreetselt Eestist ja eestlastest on väga palju juttu.

Põlisjuurtega inimene on alati maailma keskmes, oma maailma keskmes.

„Kuna maailm tiirleb ümber meie, siis puudub eestlasel ka ruineeriv pettekujutlem päralejõudmisest” (lk 186).
See pole mingi enesekesksus, ammu hüljatud europotsentrismi kitsendus lausa estotsentrismiks vms. See on vaade juurtelt ehk kohalolija deiksis.

4.

Mikita ütleb kohe sissejuhatuse teises lõigus, et „[s]elleski raamatus olen välisele korrale eelistanud sisemist suminat”(lk 7).

Tähendab, ta eelistab väliste-objektiivsete tunnuste alusel süstematiseerimisele ehk teaduslikkusele mõistmist. Kui väljaspoolt lähenev teaduslikkus üritab suurendada kataloogimisprintsiipe, süstematiseerimisviise, avardada pilku, siis mõistapüüdja kaevub sügavustesse, kultuurikihistusse ürgsematesse ladestustesse, eelteadvuse ja intuitsiooni hämaraladesse. Hasso Krull nimetab ML’i arvustades seda teaduslikkuse piiratust Philippe Descola eeskujul „naturalistliku ontoloogia probleemiks”. Krull kirjutab: „Naturalistlik ontoloogia, mis valitseb niihästi loodusteadusi kui kogu tänapäeva Lääne kultuuri, eeldab täielikku pidevust füüsilisel, välisel tasandil, sellal kui sisemust omistatakse ainult inimesele ja see on täiesti individuaalne. Võime küll lõputult kirjeldada mandrite kujunemist, liikide tekkimist ja muid looduslikke protsesse, aga sisemiselt ei saa me neid kunagi mõista, lihtsalt sellepärast, et mandritel ja loomaliikidel ei olegi seesugust sisemust nagu meil. Naturalistlikule ontoloogiale vastandub animistlik ontoloogia, mis eeldab just sisemist pidevust, sellal kui füüsilisel tasandil on kõik olendid eraldi, individuaalsed. Nagu Descola Amazonase pärismaalaste juures elades viimaks taipas, tähendab see tegelikult, et nn loodusrahvastel polegi loodust, ja seega pole olemas ka looduse ja kultuuri vahelist piiri. Piirid asjade ja olendite vahel on alati kehalised, sisemuse tasandil võib aga toimuda kommunikatsioon, teineteisemõistmine inimeste, loomade ja vaimude ilmas.” (Vikerkaar, 10-11, 2013, Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku. lk 156). Mikita on „kogu oma naturalistlikust teadmistepagasist hoolimata täis ehtsat animistlikku kirge,” ütleb Krull.

Tõsi. Paraku mõistmise institutsiooni pole ning üha bürokratiseeruv ülikool jätab mõistmisele üha vähem ruumi ja soosib üha enam välisele keskendujaid. Akadeemilise monograafiana poleks LM’il mingit võimalust. Kogu oma naturalistlikust teadmistepagasist hoolimata.

Siiski on õigluse huvides vajalik teha oluline eristus akadeemilises pinnapealsuses ( nt see põhjusega paljukirutud bürokraatlikuse ja projektipõhisuse pealetung), mis on tunnetuslikus mõttes läbini negatiivne (majanduslik-tehnilises mõttes ehk mõneti paratamatu), teine aga see, mis iseloomustab Toynbeed võrreldes Spengleriga. See on lõhe, millele vihjab ka Ilmar Vene öeldes, et „„Õhtumaa allakäigu” esimese osa ilmumisest peale omandas Spengleri nimi sedavõrd kõmulise maine, et oleks suisa mõttetu soovida kõikvõimalikest oponentidest ammendavat ülevaadet. Õnneks seda polegi tarvis teha; võib ju ette kindel olla, et midagi lugemisväärset tolles kriitilisusele pretendeerivas kirjavaras ei leidu.”(Sirp 16.03.2012 Mann contra Spengler) Lühimalt: see, kes otsib „Õhtumaa allakäigust” faktivigu, ei saa põhilisele üldse pihta ja tõenäoliselt ei hakka saamagi, aga viimast on valgustus-humanistlikul ajastul väga ebaviisakas (ja ka kasutu) välja öelda. Pluss see, et mõistmine on täiesti formaliseerimatu, mistõttu bürokraatia läbi eluõigust saavas süsteemis täiesti kasutu mõõde.

Pärast „Tragöödia sünni” mahategemist Wilamowitz-Moellendorf enam vaimu kandjana arvesse ei tulnud, kuigi suureks õpetlaseks võis jääda ta elu lõpuni, märkis napisõnaliselt Thomas Mann.

Üpriski kontsentreeritud sõnastuse võib leida ühe meie suurima mõistja Uku Masingu kirjast Jaan Kiivit seeniorile: „inimkond koosneb ikka veel egotsentrilistest lastest, kes õpivad tundma tavaliselt korduvaid ridu ja peavad seda teadmiseks. See toiming kuulub aga kasvu sellesamale astmele, millel õitseb kataloogimistõbi, inventariseering ja etikettidega varustamine”[2]

Uku Masingu hinnang ei jäta naturalistliku ontoloogia esindusdistsipliinist füüsikastki kivi kivi peale. Aga nii ongi hea, sest füüsika võimsuses praegu üldiselt ei kahelda, ning see võimaldab osutada olemuslikule erinevusele ilma masingliku hinnangulisuseta. Kui füüsik üritab tunnetada üha peenemaid „korduvaid ridu” (järgmine aste peaks siis olema: mis põhjustab massi põhjustaja ja millest koosneb Higgsi boson? Ikka on aga käsil see, kuidas saada ühte ritta kvantfüüsika ja relatiivsusteooria etiketid), siis mõistja (eeldefineeritud mõttes) üritab kaevuda üha sügavamale mällu. Seevastu füüsika objekt on aga mälutu, igaveses olevikus.

Kas siis Toynbee või meie erudiidid (näiteks Marek Tamm või Rein Raud) ei tegelegi mäluga, ajalooga? Tegelevad, aga nad uurivad seda väljast poolt lähenedes, kultuuriliste artefaktide kaudu, enamasti lausa kirjalike tekstide kaudu, mis ei saa olla ju kuigi vanad. Tõsi, arheoloogid ja geoloogid võivad ajaskaala päris pikaks venitada, aga väljast poolt lähenemiseks jääb see ikka.

„Meie keha mäletab veel miljardi aasta taguseid aegu, mäletab muu hulgas ka seda, kuidas kauged esivanemad ürgookeanis ringi ujusid. Meie teadvus mäletab juba palju vähem ja märksa nooremaid asju kui keha. Keha mälu on omamoodi lühikokkuvõte elu tekkimisest, selle suurepärase mõtte peale tuli esimesena Karl Ernst von Baer. Meie kultuuris puudub paraku traditsioon, kuidas mõistlikul moel ühendada evolutsiooni ja kultuurilugu.”[3](lk 114)

(Eh, Valdur, loomulikult on Sul õigus, aga nagu sa isegi aru saad, kehamälu ja selle lugemispraktikaid – näiteks sünesteetilist jalgrattasõitu või Välgi metsi nagu Sul – ei saa Sa kirjutada ühtegi akadeemilisse viitestikku.)

Mikita raamatud on paljus olnud katse – väljendun nüüd väga umbkaudu – leida keel, mille abil rääkida evolutsiooni ja kultuuriloo (fenomenoloogilisest) ühendusest, samuti (ideosünkraatilisest) sünesteetilisest maailmatajust.

„Metsiku lingvistika” (Grenader 2008) eelviimases peatükis hakkas Mikita „jonnakalt arendama üht võimalikku sünesteetilist märgisüsteemi, kuid see muutus viimaks nii krüptiliseks ja segaseks, et kaotas igasuguse mõistuspärase sideme maailmaga, mille kirjeldamiseks see algselt mõeldud” (LM, lk 24).

LM on „selles äparduste seerias neljas ja ma loodan siiralt, et sedakorda viimane katse rääkida  mitmiktajust inimese keeles”(lk 24)

5.

Inimene, kes on võtnud endale sellise ülesande põrkub varem või hiljem tunnetusliku probleemiga – mil määral on mingi (introspektiivselt tuvastatud) fenomen universaalne, üldinimlik ja mil määral puhtisiklik.

Mäletan, kui väga mind jäi kummitama Mary Ellmani vastus süüdistusele, et naised võtavad kõike nii isiklikult: „Minu meelest võtavad mehed kõike nii ebaisiklikult. Kui neid haavata, teevad nad sellest Boyle’i seaduse!“

Olen nimetanud selle ängi, mis tekib hirmust, et üldinimlikuks on üldistatud mingi puhtisiklik omapära, idosünkraatiline sattumus, originaalsusängiks või unikaalsusängiks (inglise keeles võiks see olla nt anxiety of idiosyncrasy). 

Paarismõiseks (või õigemini vanemmõisteks) on loomulikult Harold Bloomi mõjuäng (anxiety of influence), poeedi painav „õudustunne võimaliku avastuse ees, et ta on kõigest koopia või jäljend“.

Jaanus Adamsonil oli kunagi päris pikka aega blogimotoks Freudi tsitaat: mul on alust arvata, et ma ei erine oluliselt teistest inimestest. Hirm, et Mikital seda alust pole, kumab nii mõneski kohas ML’is (pealgi on see reflekteerivale inimesele raske tunnistada, sest oma erilisuse ja mõistetamatuse väljendamine on ähvardavalt sarnane teismeea kõige piinlikumate tahkudega).

Inimesele, kes üritab mõista inimese sisemaailma üldisi seaduspärasusi, on kindlustunne oma (sisevaatluste) ebaunikaalsusest vägagi vajalik. Nii ütleb ka Ene Vainik maryellmanlikult, et üks  „raamatut läbiv motiiv on autori enda sensoorsete eripärade rõhutamine ja tihti ka nende kriitikameeleta üldistamine rahvuslikku või koguni üldinimlikku mõõtmesse” („Mine metsa!”, Keel ja Kirjandus, 2014, nr 2).

Seega pole karakteristik „geniaalne” sugugi ühemõtteline positiivsus. Uku Masing protestis näiteks sellise tiitli vastu päris raevukalt. Öelda, et keegi on geniaalne, tähendab öelda, et ta pole meie hulgast ja meil puudub tema mõistmise kohustus. Selline superlatiivne tunnustus muudab mõistmiskohustuse parimal juhul distantseerunud imetluseks.

W.H. Auden esitab luuletusele muuhulgas sellise üldnõude: „see peab ütlema mi­dagi tähtsat meile kõigile ühise tõeluse kohta, ehkki seda nähakse ainulaadsest perspektiivist. Luuletaja öeldut ei ole kunagi varem öeldud, aga kui see on kord juba öeldud, siis tajuvad lugejad öeldu kehtivust ka iseenda jaoks“. Originaalsusäng oleks loomulikult hirm, et öeldu ei kehti kellegi teise jaoks (või vähemasti mitte kuigi paljude jaoks) peale ütleja.

„Eestlane tunneb ennast paremini oma määratlematus reduplikatiivide maailmas, mis annab asjadele isikupärase tunnetusliku lõtku” – kas ikka eestlane või kõigest Valdur Mikita?

Mõistagi saab sellest kõhklusest üle hea usu ja usaldusega, ehk millegagi, mis tõsikindlust ihkavale vaimule vastuvõetamatu, saati formaliseeritud teadusbürokraatiale.

Seepärast on ka mõistetav, miks „[k]ogu tänapäevane arusaam sisekõnest on ikka veel suuresti Lev Võgotski varsti juba sajandivanuste ideede üle- ja ümberkirjutus” (lk 205).

Ja võimele muuta oma sisekõnet panustab Mikita palju. „Autokommunikatsioonis toimub see nõiduslik puudutus, mille käigus keel muutub kultuuriks” (lk 204).

Ühe suure lõime ML’ist moodustavadki arutelud autokommunikatsioonist. Laadilt on need esseistlikud, sest„[ž]anrina on esseistika kõige lähemal metsikule mõtlemisele. [...]Humanitaarteaduse põhižanriks on jäänud ikka vana hea esseistika”(lk 64) .

No nüüd juba pigem humanitaartunnetuse, mitte humanitaarteaduse.

6.

Veebruari keskpaigaks oli LM’i müüdud üle kolmetuhande eksemplari ja poodidesse ilmus neljas trükk. Iseärnis žanrit arvestades on see väga suur arv. Kuigi tuumakam osa LM’ist on vahest paras semiootika ja kultuuriteaduste kraadiõppuritele pureda, on Mikita osanud kirjutada nii humoorikalt ja lustlikult ning nõnda mitmekihiliselt, et nauditav on see ka vähesema haridustaustaga inimestele. Võib öelda, et Mikita on osanud pealiskihil luua midagi, mida tavapärase üldhumanistliku meelelaadiga haritlasel tihti raske ettegi kujutada – läbinisti positiivse rahvusluse, mis ei ole vastanduv, rassistlik, ksenofoobne jms, vaid konstruktiivne ja eneseusku ja eneseväärikust süstiv. Mikita räägib vonnegutliku muigega tõsistest (ja lausa süngetest) asjadest, ent teeb samal ajal eestlasele hella pai, milles ei puudu ka soojalt sisenduslik amor fati (mis on nõnda erinev Spengleri jäise heroismiga kõmisevast – „Kes ei taipa, et selles suhtes ei saa midagi muuta, et tuleb tahta seda või üldse mitte midagi, et tuleb armastada oma saatust või langeda ahastusse elu ja tuleviku pärast...”), mille võtab väga täpselt kokku eestikeelne sõna kohanemine. Kummatigi on rahvuse teema raamatu enda seisukohalt üsna teisejärguline ning sattumuslik lokaalsus ja koduloolisus on orgaaniliselt põimitud nii globaalsete protsessidega kui ka üldinimlike universaalsustaotlustega tunnetuslikul tasandil. Oma parimates kohtades on Mikita saavutanud haruldase sünteesi seest- ja väljastpoolt lähenemises (inim)elule, mille eelduseks on väga sügav kultuuri ja looduse (st bioloogia) mõistmine. ML hõlmab kõige muu hulgas palju inspireerivaid miniesseesid ning lõpuni avamata ja mõtlemata välgatusi, mis teevadki sellest raamatu, mis on just „nagu lõpmatusse avanev kuur, mille tagasein on ära kukkunud”(lk 7).

---

[1] Hea ülevaate saab näiteks Kaupo Vipi raamatust „Globaalpohmelus” (rohkem tööstustsivilisatsioonile keskenduv) ja Clive Pontingi raamatust „Uus maailma roheline ajalugu” (antropotseenikesksem).

[2] Kiri toodud lisana Arne Hiobi doktoritöös „Uku Masingu religioonifilosoofia põhijooned“. TÜ Kirjastus, 2000.

[3] II MSi üks suuremaid intellektuaalseid kahjusid näibki vahel olevat igasuguse fülogeneetilise (Blut!) ja epigeneetilise (Boden!) mõtte üliallergiline väljamine inimkäsitlusest. Selle humanistlikud järelmid on idealismini positiivsed, aga sellega sugulustuv ökoloogiline kanapimedus nüüdseks juba lausa hukutav.