22. jaanuar 2015

Elu murelaps Eva Elise Oll

Näitus-müük kohvikus "Spargel" kuni 25.01.2015 (Tartu, Kalevi 13)


Teie, mu härra, olete, nagu ma ütlesin, blebeist gurmaan, nõudliku maitsega mats. Olles oma olemuse põhilaadilt küll labane ja asudes ülimalt madalal arenguastme, olete Te rikkuse ja istuva eluviisi tõttu jõudnud oma närvisüsteemi äkilise, ebaajaloolise ja barbaarse korruptsioonini, mis toob endaga nautimisvõime teatava himura täiustumise. Üsna võimalik, et selsamal hetkel, kui te otsustasite Gabriele Eckhofi enda omaks teha, tõmbusid Teie neelulihased otsekui hõrku suppi või haruldast rooga haistes matsuva laksatusega kokku ...
Tõepoolest, Te juhite oma lummatud tahte eksitusse, Te viite Gabriele lokkava aia sügavusest elu ja inetuse keskele, annate talle oma labase nime, teete ta abielunaiseks, majaprouaks, teete ta emaks. Te surute väsinud, pelgliku ning ülevas elukõlbmatuses õilmitseva surmailu labase argipäeva ja tolle sõgeda, saamatu ja põlastusväärse ebajumala teenistusse, mida nimetatakse looduseks, ning Teie matslikul südametunnistusel ei ole vähimatki aimu selle ettevõtmise kogu nurjatusest.








Ning keset seda kuldset kirkust, mille kohal lasus päikseketta kiirtepärg, seisis teel lopsakate vormidega, üleni puna-kuldseruudulises riietuses naisterahvas, parem käsi laial puusal ja vasak kiigutamas nägusat vankrikest enda ees. Vankrikeses aga istus laps, istus Anton Klöterjahn noorem, istus Gabriele Eckhofi paks poeg!
Seal ta istus, pruntispõseline, rahulolev ja tervisest pakatav, seljas valge karvajakk ja peas suur valge kübar, ning tema pilk oli härra Spinelli omaga kohtudes rõõmus ja kindel. Romaanimeister kavatses end just kokku võtta, sest ta oli mees, kellel oleks jätkunud jõudu sellest ootamatust, päikesesärasse kastetud ilmutusest mööda sammuda ja jalutuskäiku jätkata, kui äkki juhtus midagi kohutavat. Anton Klöterjahn hakkas nimelt lõkerdama ja hõiskama, ta lausas kiljus mingist seletamatust lõbutundest, ning see võis nii mõnelegi jubeduse peale ajada.
Jumal teab,mis teda ärgitas, kas tekitas temas see äkitselt ilmunud must kuju säärast metsikut lõbusust või haaras teda lihtsalt loomalik heaolutunne. Tal oli ühes käes luust rõngas ja teises plekist kõristi. Mõlemaid esemeid sirutas ta nüüd rõkatades üles päikese poole, raputades neid ja lõi kokku, otsekui tahaks kedagi pilkavalt eemale peletada. Tema silmad olid suurest mõnust peaaegu kinni, suu pärani lahti, et roosa kurgulagigi tuli nähtavale. Isegi pead heitis ta hõisete saatel ette ja taha.
Seepeale pöördus härra Spinell ringi ja läks minema. Ta läks, käed liikumas mingi ettevaatliku ja jäiga graatsiaga, samm sunnitult aeglane, nagu inimesel, kes tahab varjata, et ta sisimas tegelikult minema jookseb.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar