Teie, mu härra, olete, nagu ma ütlesin, blebeist gurmaan,
nõudliku maitsega mats. Olles oma olemuse põhilaadilt küll labane ja asudes
ülimalt madalal arenguastme, olete Te rikkuse ja istuva eluviisi tõttu jõudnud
oma närvisüsteemi äkilise, ebaajaloolise ja barbaarse korruptsioonini, mis toob
endaga nautimisvõime teatava himura täiustumise. Üsna võimalik, et selsamal
hetkel, kui te otsustasite Gabriele Eckhofi enda omaks teha, tõmbusid Teie
neelulihased otsekui hõrku suppi või haruldast rooga haistes matsuva laksatusega
kokku ...
Tõepoolest, Te juhite oma lummatud tahte eksitusse, Te viite
Gabriele lokkava aia sügavusest elu ja inetuse keskele, annate talle oma labase
nime, teete ta abielunaiseks, majaprouaks, teete ta emaks. Te surute väsinud,
pelgliku ning ülevas elukõlbmatuses õilmitseva surmailu labase argipäeva ja
tolle sõgeda, saamatu ja põlastusväärse ebajumala teenistusse, mida
nimetatakse looduseks, ning Teie matslikul südametunnistusel ei ole vähimatki
aimu selle ettevõtmise kogu nurjatusest.
Ning keset seda kuldset kirkust, mille
kohal lasus päikseketta kiirtepärg, seisis teel lopsakate
vormidega, üleni puna-kuldseruudulises riietuses naisterahvas, parem
käsi laial puusal ja vasak kiigutamas nägusat vankrikest enda ees.
Vankrikeses aga istus laps, istus Anton Klöterjahn noorem, istus
Gabriele Eckhofi paks poeg!
Seal ta istus, pruntispõseline,
rahulolev ja tervisest pakatav, seljas valge karvajakk ja peas suur
valge kübar, ning tema pilk oli härra Spinelli omaga kohtudes
rõõmus ja kindel. Romaanimeister kavatses end just kokku võtta,
sest ta oli mees, kellel oleks jätkunud jõudu sellest ootamatust,
päikesesärasse kastetud ilmutusest mööda sammuda ja jalutuskäiku
jätkata, kui äkki juhtus midagi kohutavat. Anton Klöterjahn hakkas
nimelt lõkerdama ja hõiskama, ta lausas kiljus mingist seletamatust
lõbutundest, ning see võis nii mõnelegi jubeduse peale ajada.
Jumal teab,mis teda ärgitas, kas
tekitas temas see äkitselt ilmunud must kuju säärast metsikut
lõbusust või haaras teda lihtsalt loomalik heaolutunne. Tal oli
ühes käes luust rõngas ja teises plekist kõristi. Mõlemaid
esemeid sirutas ta nüüd rõkatades üles päikese poole, raputades
neid ja lõi kokku, otsekui tahaks kedagi pilkavalt eemale peletada.
Tema silmad olid suurest mõnust peaaegu kinni, suu pärani lahti, et
roosa kurgulagigi tuli nähtavale. Isegi pead heitis ta hõisete
saatel ette ja taha.
Seepeale pöördus härra Spinell ringi
ja läks minema. Ta läks, käed liikumas mingi ettevaatliku ja jäiga
graatsiaga, samm sunnitult aeglane, nagu inimesel, kes tahab varjata,
et ta sisimas tegelikult minema jookseb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar