31. detsember 2015

Vabadus on korrast ära

Ilmus ajalehes „Eesti Ekspress“ 30.12.2015



Vabadus on korrast ära

Mihkel Kunnus


1.
Aastaring sai täis ja algab uus. Kord otsa lõppemine, kord otsast algamine. Kord on nii posiitvse auraga sõna, et see mõjub lohutavalt ja rahustavalt isegi suurte hädade iseloomustajana. Teatatakse mõnest suurest hädast, no näiteks majanduskriisist, rahvarändest või kliimamuutusest, ja kohe on platsis keegi teadja, kes kinnitab, et kõik on korras: majanduskriisid, rahvaränded ja kliimamuutused on ikka ja alati olnud ning tulevad kindlasti ka tulevikus. Ja on lausa imestusväärne, et see mõjubki paljudele lohutavalt ja rahustavalt! Kinnitus hädade regulaarsusest on lohutavam kui kartus, et antud häda on ühekordne ja tegu on unikaalse hälbimisega. Inimene armastab korda ehk korduvust sedavõrd, et isegi hädade korduvus tundub kuidagi positiivne. Hädad küll, aga vähemasti korduvad!
Üks armastatumaid Eesti kirjanikke – Tõnu Õnnepalu – on pihtinud:
„Ma ei taha muutusi. Et minu elus midagi muutuks. Ärgu muutugu seal miski. Jäägu kõik endiseks. Ümberringi võib kõik muutuda, see on huvitav; erutav on jälgida reforme, katastroofe, revolutsioone, sõdu. Aga distantsilt. See on olnud suurim viga, kujutada ette, et ma tahan, et mu elu muutuks. Miks peaks elu muutuma, Muutumatunagi on ta häiriv. Niigi on mul raske midagi taibata.
Suurim õnnistus on rutiin ja ma olen pidanud, tänamatu, seda oma meeleheite allikaks. Ometi pole ma instinktiivselt otsinud muud kui stabiilsust. Muuta elu niivõrd korduvaks, et ta kustuks, kustutaks ennast ise, et ta ei segaks enam vaatepilti.“1
Mitte vähem armastatud Valdur Mikita julgeb teha ettevaatlikult oma sooga piirduva üldistuse ning tuletab sealjuures meelde vana hiina sajatust:
„Et sa elaksid huvitaval ajal! Huvitaval ajal on tõesti huvitav elada, ent see tähendab ka seda, et maailm muutub palju kiiremini, kui see meile tegelikult meeldib. Meeste kohta käib väga hästi üks igipõline ja halvasti varjatud tõde: enamik meist on sisimas lihtsalt uskumatult konservatiivsed. Mees ei ole loodud maailmas (loe: elu jooksul) muutuma – me tulime selleks, et jääda.“2
Lausa rahvusvaheliselt armastatud Milan Kundera läheb aga oma üldistamisega nii kaugele, et ületab liigipiiri ja jõuab siis üsna pessimistliku järelduseni, et „mitte ükski inimene ei saa teisele tuua kingituseks idülli. Seda oskab tuua ainult loom, sest teda pole Paradiisist välja aetud. [Koer] Karenin ümbritses Terezat ja Tomašt oma eluga, mis põhines kordamisel, ja ta ootas nendelt sedasama.
Kui Karenin oleks olnud inimene ja mitte koer, siis oleks ta kindlasti juba ammu Terezale öelnud: “Ma palun sind, mulle ei paku enam lõbu iga päev suus sarvesaia kanda. Kas sa ei või mulle midagi uut välja mõelda?“ Sellesse lausesse on pandud inimese jäägitu hukkamõist. Inimese aeg ei liigu ringikujuliselt, vaid kulgeb sirgjoones edasi. See on põhjus, mispärast inimene ei saa õnnelik olla, sest õnn on igatsus kordamise järele“3.

Kultuuriteoreetikud nii kategoorilised ei ole, vaid jätavad selle puuduse eelkõige uusaegsele inimesele, kes on tsüklilise ajataju mitmesuguste tehnoloogiatega ära rikkunud. Kurikuulsam mõistagi neist on 14. sajandil kasutusele võetud mehaaniline kell, mis teravdas järsult inimese ajataju ning võimaldas esile kerkida müüdilise maailmataju ürgvaenlasel – kaldendriga varustatud ajalooteadlasel. Müüdilises maailmatajus on kulgeb aeg ringjooneliselt nagu Kundera kirjeldatud idüllis ja tõsi, kellelgi peale inimese pole kalendrit, leiutist, mis rüvetab elu loomulikud korduvused kordumatuse mõõtmega. Loomulik elutsükkel hõlmab sündi, sigimist ja surma igikorduvate aastaaegade taustal ning tarkus tähendab äratundmist, et igal asjal on oma aeg. Eesti talu elas nõndaviisi 19. sajandi keskpaigani, Kesk-Euroopa linnades aga kadus selline korrastatus sajandeid varem. See, mis aasta parajasti on, ei läinud ju talupojale üldse korda, talle läks korda ikka see, milline loodusliku tsükli etapp parajasti on. Ning on mõistetav, et selline traditsiooniline eluviis toetub sootuks teistsugusele mälu ja unustamise dünaamikale kui see, mis lineaarses ajas kulgeb.

Kuigi traditsooniline eluviis seostub eeskätt minevikukogemuse austamise ja väärtustamisega, siis tegelikult on sellise mälu ulatus ajalooteaduslikul skaalal väga napp. Natuke õelalt üldistades võib öelda, et oma ahta mäluga põlistatakse igikorduvaks paari viimase tsükli regulaarsused. Tarvitseb tulla mõnel papil seletama, kuidas eestlane iidamast-aadamast on tagumikuga mulda kraadides kindlaks teinud, millal õige aeg kartulid maha panna, kui välja ilmub raamatutark, kes teatab, millal see mugul Ameerikast üldse Euroopasse ja täpsemalt Eestisse jõudis, ning see iidam-aadam taandub pelgalt mõne põlvkonna vanuseks elukogemuseks. Siin ma ei taha kuidagi traditsioonilist eluviisi saatvat müüdilist elutunnet halvustada, vaid lihtsalt osutada sellele, et vastavad kognitiivsed mehhanismid töötavad just sellises keskkonnas, millises need on kohastumusena välja kujunenud, tähendab antud juhul siis väga aeglaselt muutuvas maailmas.
Oma „igatsusust kordumise järele“ leevendab inimene ka ise korduvusi luues. Siia alla kuuluvad näiteks erinevad pühad ja rituaalid, aga nagu öeldud, armastab inimene korduvust sedavõrd, et see õilistab isegi suuri hädasid, rääkimata siis sellistest omasüülistest totrustest nagu telekava jõulupühade aeg või üldrahvalik ämbrisseastumine iga valimistsükli alguses. Ikka ja jälle, iidamast-aadamast. Kõik on korras.

2.
Kui hüpata mehaanilise kella juurest teise modernsuse verstapostini – Prantsuse revolutsioonini, siis selle lipukirjast pole jõudnud end täielikult diskrediteerida vist ainult vabadus. Vendlust ja võrdust ei kohta tänapäeval sugugi nii sageli. Vabadus on samuti sõna, millel on läbinisti positiivne aura. Eesliitena võib seda sõna kohata väga laialdaselt, alates juba meie riiginimest ja lõpetades erakondade, mõtete, portaalide, haridustega, -kondade ja -kundadega. Tundub olevat üksmeel selles, et mis on vaba- on ka kuidagi hea. Pärast kommunistliku suureksperimendi läbikukkumist leidus küllaga neid, kes olid veendunud, et liberaalsele demokraatiast midagi paremat inimene välja mõelda ei suuda ja ajaloo lõpp on sellega käes.

Geniaalse sulega Andrei Platonov kirjeldab ideelise kommunismiehitaja Ivan Fedotovitš Šmakovi peas toimuvat nõnda:
„„Loodus on korra ja harmoonia kõige õelam vaenlane,“ mõtles Šmakov. „Looduses kipub ikka midagi juhtuma... Mis oleks, kui kehtestaks kohtuliku võimu looduse üle ja karistaks teda korrarikkumise eest? Näiteks annaks taimedele ikalduse eest peksa. Muidugi mitte lihtsalt vemblaga, vaid kuidagi kavalamalt – nii-öelda keemiliselt!“4
Šmakovil on ses mõttes õigus, et täieliku korra vastu eksimine ulatub palju sügavamale kui siin ennist juleti oletada. Juba taimed pole täiesti korralikud. Kuna taimed on mõneti vaadeldavad kui loomad, kes on püsiunes (et mitte öelda koomas), siin oleks valgustav teha üks kõrvalepõige une juurde.
Evolutsioonibioloogid on olnud kõvasti pead murdnud probleemi üle, kuidas uni on kohastumuslik. On ju magamine esmapilgul seotud nii paljude miinustega, alates sellest, et oled siis kerge saak kiskjale ja lõpetades sellega, et rivaalid napsavad samal ajal (parimad) partnerid ära. Eks ole unevajadust neednud nii tudengid kui kutsumuslikud töömurdjad. Kolmandik me elust läheb selle nahka! Evolutsioonibioloogid aga järsku taipasid – selgitada ei tule seda, miks me magame, vaid hoopis seda, miks me ärkvel oleme. Vaid inimlik kõrkus on ärkvelolekut pidanud tõelisemaks eluks kui magamist, tegelikult pole magatud elu kuidagi vähem elu. Ja õigupoolest on loomariik ainus, kes on aeg-ajalisele ärkvelolekusse pagendatud, seeneriigis ja taimeriigis seda häda pole, nemad magavad kogu aeg. Miks nemad saavad? Sest nendel on õnnestunud täita üks ideaal, nimelt nad on oma ainevahetuse täielikult mehhaniseerinud, selle automaatseks ehk isekorduvaks teinud. Kogu ringlus käib iseenesest. Inimesel käib üks protsess kenasti automaatselt – hingame ka magades, aga mitte kauem kui keha sees kaasaskantavad energiavarud ja jäätmehoidlad lubavad. Näiteks vaesed võidisvaalad saavad magada ainult nii kaua, kui suudavad hinge kinni hoida, vaevalt kolmteist minutit!, siis peavad jälle tööle minema. Seened ja taimed aga ei tee tööd, nad elavad täiuslikult jõude. Nendel käib peale hingamise automaatselt ka toitumine ja paljunemine.
Võib isegi öelda, et pooled meie hädadest tulevad sellest, et kõht läheb ise tühjaks, aga ise täis ei lähe (teine pool hädadest tuleb sellest, et paljunemine ei käi automaatselt). See on üks kohutav ülesehituslik puudus, mis meid taimedest ja seentest eristab.
Korduvus tähendab seda, et millegi kulgemine on ette määratud, aga vabadus tähendab seevastu, et millegi kulgemine ei ole ette määratud. Tsitaadid, millega käesolev essee algas, kirjeldasid vaba olemise ängi. Kui mõned kutsumuslikud targutajad määrivad virnade viisi paberit, et tõestada inimese tahtevabadust, siis igale praktikutele ilmeb vabadus alati probleemina, sellena, et järgmine samm ei ole ette määratud ja see tuleb ise välja mõelda ja valida. Ja isegi kui pole üht ja ainust õiget valikut kipub olema ikka nii, et valesid ja halbu valikuid on rohkem kui õigeid ja häid ning teadvusel, mille valikuvabadust mõistus ja haridus ei piira, on tõenäosem koperdada halva ja vale kui hea ja tõese valiku otsa. Väga laia joonega üldistades võib öelda, et kogu kultuur on üks tohutu käitumisvabaduse piiramise süsteem. Näiteks nii mastaapse kultuurinähtuse nagu eetika sisuks polegi ju suurt muu kui piirata teatud käitumisi. Ja neid tuleb piirata, sest valed ja halvad valikud on võimalikud. Samuti on formaalse seadusandlusega. Aga kui järele mõelda, siis ka oskused ja õpetused piiravad tohutut käitumisvabadust. Kalevipojal oli paraku vabadus lajatada nii lapiti kui serviti, õnneks juhtus siil lähedale, kes piiras seda vabadust.

Kordan: korduvus tähendab seda, et millegi kulgemine on ette määratud, aga vabadus tähendab seevastu, et millegi kulgemine ei ole ette määratud. Ivan Karamazovi suurinkvisiitor heidab Jeesusele ette, et see jättis inimesed vabadusse, aga „inimesele ja inimühiskonnale ei ole miski talumatum kui vabadus!“ Tsitaadid, millega käesolev essee algas, kirjeldasidki vaba olemise ängi.


1 Anton Nigov „Harjutused“ 2002, lk 9
2 Valdur Mikita „Mikroetnos“, „Sirp“ 12. XII 2014
3 Milan Kundera „Olemise talumatu kergus“ Monokkel, 1992, lk 181

4Andrei Platonov „Gradovi linn“ LR nr 3 1969, lk 49

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar