"SL
Õhtuleht" saatis mõned küsimused THI ja presidendi-institutsiooni kohta. Professionaalse kretinismi tõttu ma metatasandist
kaugemale ei jõudnudki.
Ilmus refereeritult-tsiteeritult 31.12.2015
President – seisus või amet?
Mihkel Kunnus
Üksjagu poleemilist segadust presidendi ümber tekib sellest, mil määral peetakse presidenti seisuseks ja mil määral ametiks. Seaduse järgi on asi üsna ühene: tegu on ametiga ja seadus määrab üheselt presidendi õigused, kohustused, palga, ametiaja jms. Rahvas muidugi seaduse järgi presidenti ei hinda ja päris suur osa hinnaguid sõltubki sellest, mil määral loetakse presidenti ka seisuseks.
Kasutan siin sõna "seisus" selles tähenduses, et seisus on miski, mis on seisuses olija püsiosa. Seisuses ollakse 24/7, mitte pelgalt tööajal. Veel: seisusel on alati seisuseau, see tähendab, (kirjutamata) käitumiskoodeks, mis määrab selle, mis sellele seisusele on kohane käitumine ja mis mitte. Inimeste jagamine seisusteks ja tsunftideks (tsunft on siis kooslus, kus amet tähendab ühtlasi seisust) on arhailisem ühiskonna organiseerimisviis, mis osaliselt elab edasi tänapäevalgi olgugi, et ametlikult seisuseid ei ole.
Ilmus refereeritult-tsiteeritult 31.12.2015
President – seisus või amet?
Mihkel Kunnus
Üksjagu poleemilist segadust presidendi ümber tekib sellest, mil määral peetakse presidenti seisuseks ja mil määral ametiks. Seaduse järgi on asi üsna ühene: tegu on ametiga ja seadus määrab üheselt presidendi õigused, kohustused, palga, ametiaja jms. Rahvas muidugi seaduse järgi presidenti ei hinda ja päris suur osa hinnaguid sõltubki sellest, mil määral loetakse presidenti ka seisuseks.
Kasutan siin sõna "seisus" selles tähenduses, et seisus on miski, mis on seisuses olija püsiosa. Seisuses ollakse 24/7, mitte pelgalt tööajal. Veel: seisusel on alati seisuseau, see tähendab, (kirjutamata) käitumiskoodeks, mis määrab selle, mis sellele seisusele on kohane käitumine ja mis mitte. Inimeste jagamine seisusteks ja tsunftideks (tsunft on siis kooslus, kus amet tähendab ühtlasi seisust) on arhailisem ühiskonna organiseerimisviis, mis osaliselt elab edasi tänapäevalgi olgugi, et ametlikult seisuseid ei ole.
Lihtsaim viis tuvastada, mil määral on tegu seisuse ja mil määral ametiga, on vaadata, kuidas hinnatakse inimese käitumist ajal, mil ta oma tööülesandeid ei täida. Seisus teadupärast kohustab ja inimestel, kelle ametil on rahva silmis seisuslik mõõde, ei või käituda töövälisel ajal nagu tavainimesed st nagu seisuseta inimesed. Üsna tugev seisuslik mõõde on näiteks arstidel, õpetajatel, politseinikel, poliitikutel ja teistel, kellele vaadatakse tihti viltu, kui nad töövälisel ajal ennast liiga vabalt ja "seisusele mitte vastavalt" ülal peavad. Koristaja ei pea ametit maha panema, kui purjuspäi roolis vahele jääb, ehitaja ei pea taluma hurjutusi sttilis, et temal kui ehitajal ei sobi oma naisega tülitseda jne.
Seisuslik
kord on mõistagi hierarhiline ja mida kõrgema seisusega tegu, seda
rangemad piirangud ja nõudmised neile kehtivad, alates etiketist ja
lõpetades moraaliga.
Mil määral
on siis Eesti Vabariigi president seisus? Eks vastused jagub skaala
igasse osasse. On küllaga neid, kes arvavad, et president on
sedavõrd hea, kuivõrd hästi täidab ametikohuseid ja seaduses
sätestatud funktisoone (ja Toomas Hendrik Ilves on teinud seda,
eriti välissuhtluses, suurepäraselt), samuti on küllaga neid, kes
arvavad, et president on kõrgeim seisus, et president peab olema
rahva-isa ja moraalne eeskuju, kes "peab käituma oma seisusele
vastavalt". Viimased muidugi Toomas Hendrik Ilvesega rahul ei
ole, sest "presidendil ei sobi nätsu närida", "president
peab ikka mantli, mitte jopega käima", "presidendi eraelu
peab olema eeskujulik!", "presidendi nägu peab olema ikka
rahva (loe: oma alamate) suunas" jne.
Ja
kuigi silma torkavad just nimelt äärmuslikud hinnangud, on suurem
osa inimestest-hindajatest üsna tervemõistuslikult kuskil nende
kahe skemaatilise serva vahel. Selles mõõdukuses saab teha küllaga
konstrutiivset ja sisukat kriitikat, seda on tehtud ja tehakse
kindlasti ka edasipidi. Ei hakka seda pikemalt üle kordama või
täiendama, aga näiteks nõustun suuresti sellega, et selgemaid ja
jõulisemaid seisukohti vajaks võimuladvik tervikuna; et president
võiks just nüüd lükata rauad tulle, sest pole ohtu kaotada
järgmist ametiaega,
selmet keskenduda puhkuseootusele jne.
Kultuuriloolise
irooniaga koondub vastuolu üsna kenasti Marcus Aureliuse kujusse.
See Vana-Rooma keiser, kelle tsiteerimist Toomas Hendrik Ilvesele on
isegi tunnuslikuks peetud, on ajalukku läinud kui filosoof
keistritroonil. Ta oli rahu ja rahvast armastav stoiku, kellele on
etteheidetud seda, et oma pehmuses oli ta rahvamassidele liiga
järeleandlik ja näiteks ei kaotanud veriseid võitluseid
amfiteatrites, kuigi ise sügavalt jälestas seda barbaarset
meelelahutust. Tähendab, talle heidetakse tagantjärele ette seda,
et ta ei kehtestanud piisavalt jõuliselt oma moraalset üleolekut
rahvamassist.
Hea keiser teadis, et
rahva nõudmine on lihtne – panem et circenses, leiba
ja tsirkust.
Siin tasub ehk ka
meelde tuletada, et õhtumaine kultuur toetub kahele märgilisele
„referendumile“, valitseja vastutulekule „rahva tahtmisele“:
valitsevat korda ja tavasid kaitsev rahvas mõistis enamushääletusel
surma õhtumaise filosoofia isa Sokratese ning õhtumaise eetika isa
Jeesus Kristuse.
Panem et circenses
on teine mõõdupuu, mille abil tuvastada seisust. Eriti puudutab see
„tsirkust“, ehk siis üldisemalt meelelahutust. Mida rohkem
hindab inimene mingit ühiskondlik-avalikku ja ühishüvelist asja
kui meelelahutust, seda pööbellikum ta on. Meedia, uudiste,
hariduse jne meelelahutusliku mõõtme osatähtsuse suurenemine on
ühtlasi märk suuremast arvestamisest pööbelliku kontingendiga.
Märgilise näitena võib esiletuua Briti kuningapere, kelle
funktsioon ongi ajaloo uperpallides muutunud suuresti selleks, et
olla nüüd meelelahutuseks pööblile (st põhitähelepanu koondub
riietusele, suhetele, seksiskandaalidele jms). Suurim etteheide, mis
meelelahutusele saab teha, on mõistagi see, et see on igav ja tüütu,
et sellest meelelahutajast ollakse tüdinud. See on pööbellik
etteheide par excellence.
Lõpetuseks tuleks vist
rõhutada, et iga konkreetset presidenti kritiseerides tuleks tähele
panna, kas seda tehakse kõrvutades teda reaalsete alternatiividega
või soovunelmalike ideaalidega. Kumbki variant võib liiga puhtal
kujul esinedes olla traagiliste tagajärgedega. Näiteks kui ainsaks
kriteeriumiks on see, et inimene pole Egdar Savisaar, siis selle
supersaavutusega saavad hakkama kõik maailma inimesed peale ühe.
Teist liialdust sobib meenutama üks kunagine konkurss linna
maskotile, kus otsitava kuju oli loodud erinevaid ihaldatavaid
tunnuseid täiesti mõõdutundetult kokku kuhjates: vähemalt meeter
üheksakümmendviis pikk, blond, atleetlik, vähemalt kaheksat keelt
oskav, hea suhtleja, erudeeritud, hea lastetoaga jne. Võib juhtuda,
et selliseid inimesi on olemas veelgi vähem kui Edgar Savisaari.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar