14. juuni 2017

Valitsusvahetus: tulekahju peenhäälestamine

Ilmus lühendatult 2017 juuni alguses „Äripäevas“ veidi aega enne IRLi juhtkonna vahetust. Veebis 14.06.


Kõrvaltpilk hetkeolukorrale riigis



Veidi (elu)kaugemalt valitsusvahetust vaadeldes ütleksin, et Reformierakonna asendumine Keskerakonnaga oli ise peenhäälestus ja ei enamat. See hillitsetud nokerdamine, mida Reformierakond selle terminiga väärindada ja õigustada püüdis, oli rohkem status quo poleerimine, stagnatsiooni estetiseerimine, et mitte öelda „tolmu pühikimine tulekahju ajal“ või hullemat.

Ma ei ütle seda kurjalt ja sõjakalt, sest kui tahes halvaks me ka olukorda ei tunnistaks, on suur liialdus ja ebaõiglus süüdistada selles valitsejaid. Veelgi enam alles hiljuti valitsusse sattunuid. (Muidugi ei saa ka täielikult eirata kultuuripsühholoogilist tõsiaasja, et valitute üks funktsioon ongi olla patuoinaks st süüdi ka väga üldistes ja pika minevikuga ilmaelu hädades). Kui vaadata ka praegust olukorda, siis hea see kohe kuidagi ei paista, mis aga ei tähenda, et Jüri Ratas väärib materdamist. Hinnangu temale kui poliitikule annaksin pigem kiitva ja saavutused lahterdaks ikka plusspoolele. Ent seda kõike arvestades, milliste kaartidega ta oma partiid alustama pidi ning nende kaartide närususes jagab ta paraku erakondlikku kaasvastutust.

IRList on mul väga-väga kahju, sest vajaksime väga arukat rahvuskonservatiivsust (mis on küll juhtunud meie kõige akadeemilisema erakonnaga!?), aga näiteks minister Pomerants meenutab üha rohkem pigem isiksustunud keskkonnakahjustust kui keskkonnaministrit, Juhan Parts ei astunud niivõrd ämbrisse, kuivõrd tegi ämbrist IRLi vormirõivaste juurde kuuluvad jalanõud.

Üks väga üldine asi on mentaliteedis ja põlvkondlikus mõtlemises, mille jaoks ühiskondlikud protsessid on muutunud liiga kiireks. Ratsionaalsel arutelul, faktidega toestatud argumentatisoonil ei ole de facto kohta isegi kõige kõvemates loodusteadustes. Thomas Kuhn tsiteerib oma peateoses suurt füüsikut Max Plancki, kes oma eluõhtul pidi ohates tõdema, et “uus teaduslik tõde ei pääse võidule seepärast, et see oma oponente veenab ja laseb näha valgust, vaid pigem seepärast, et selle oponendid lõpuks surevad ning peale kasvab uus põlvkond, kes on sellega tuttav.” Igasugune inertsus ja harjumus on inimesele ja inimühiskonnale väga omane ning peale selle, et selle määr sõltub ühiskonna ja valitsejaskonna keskmisest vanusest, hõlmab kõnealuse diapasoon kõik, mis jääb endasse mõistliku ettevaatlikkuse ja tuima laiskuse vahele.

Eelmiste põlvkondade elutarkus ja settinud kogemused on ikka olnud üheks konservatiivsuse positiivseks kandeteljeks. Nüüd on aga põlvkondade vahetus jõudnud sinna maale, et elutarkuse struktuursesse rolli on sattunud üks inimajaloo rumalamate kreedodega sajand – XX. sajand. Raske on näha praegu midagi tagurlikumat ja hukatuslikumat, kui selle ajastu industriaalloogika jätkamist igal tasandil, alates suurtööstuslikust metsa- ja põllumajandusest ning lõpetades fossiilenergeetika ja tsentraliseeritud elektritootmisega, Rail Baltic on siin üheks heaks näiteks ja ühtlasi ähvardab saada mitte niivõrd isetäituvaks ennustuseks kuivõrd iseennasttäitvaks kalmukääpaks. Praegu kõige nooruslikum (sh keskmise valija vanuse järgi) erakond on Rohelised. Nii kipub olema see kõikjal maailmas. Rohelised julgevad enam-vähem ainsana rääkida radikaalsematest ja sügavamatest muudatustest kui praegune peenhäälestav maksuprotsendikestega mängimine jms. Siin soovitaks „vana korra kaitsjatele“ mõtteeksperimenti, mida kasutas sageli Uku Masing. Pani käesolevale aastaarvule näiteks 1000 aastat juurde ja rääkis siis, et uskuge, tuleb ka aasta 2963 ja vaid ülim kõrkus lubab arvata, et juba praegu oleme saavutanud arengutäiuse kõrgplatoo. Ühiskondlike protsesside muutumiskiirus on pigem tõusnud, mitte kahanenud ja piisab kui mõelda sellele, palju on muutunud näiteks viimase saja või kahesaja aastaga ning siis mõtteharjutusenagi kujutleda, kuidas vaadatakse meile tagasi aastast 2117 või 2217 ning kuidas hinnatakse praegust kujutlust, et ka nemad peavad seal elama ikka globaliseeruvama, ikka robotiseeruvama, ikka kasvava majandusega jne vabaturu-kapitalismis. Igatahes Roheliste olematu osakaal praeguses valitsuses näitab piltlikult kui palju meie vananevas rahvuskehas on noorust ja noorulikkust või pateetilisemalt väljendudes – tulevikku. Või veelgi pateetilisemalt väljendudes – lootust. Lühimalt: vähemasti praegu eriti mitte.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar