Ilmus lühendatult 2017
juuni alguses „Äripäevas“ veidi aega enne IRLi juhtkonna
vahetust. Veebis 14.06.
Kõrvaltpilk hetkeolukorrale riigis
Kõrvaltpilk hetkeolukorrale riigis
Veidi (elu)kaugemalt valitsusvahetust vaadeldes ütleksin, et Reformierakonna asendumine Keskerakonnaga oli ise peenhäälestus ja ei enamat. See hillitsetud nokerdamine, mida Reformierakond selle terminiga väärindada ja õigustada püüdis, oli rohkem status quo poleerimine, stagnatsiooni estetiseerimine, et mitte öelda „tolmu pühikimine tulekahju ajal“ või hullemat.
Ma ei ütle seda
kurjalt ja sõjakalt, sest kui tahes halvaks me ka olukorda ei
tunnistaks, on suur liialdus ja ebaõiglus süüdistada selles
valitsejaid. Veelgi enam alles hiljuti valitsusse sattunuid. (Muidugi
ei saa ka täielikult eirata kultuuripsühholoogilist tõsiaasja, et
valitute üks funktsioon ongi olla patuoinaks st süüdi ka väga
üldistes ja pika minevikuga ilmaelu hädades). Kui vaadata ka
praegust olukorda, siis hea see kohe kuidagi ei paista, mis aga ei
tähenda, et Jüri Ratas väärib materdamist. Hinnangu temale kui
poliitikule annaksin pigem kiitva ja saavutused lahterdaks ikka
plusspoolele. Ent seda kõike arvestades, milliste kaartidega
ta oma partiid alustama pidi ning nende kaartide närususes jagab ta
paraku erakondlikku kaasvastutust.
IRList on mul väga-väga
kahju, sest vajaksime väga arukat rahvuskonservatiivsust (mis on
küll juhtunud meie kõige akadeemilisema erakonnaga!?), aga näiteks
minister Pomerants meenutab üha rohkem pigem isiksustunud
keskkonnakahjustust kui keskkonnaministrit, Juhan Parts ei astunud
niivõrd ämbrisse, kuivõrd tegi ämbrist IRLi vormirõivaste juurde
kuuluvad jalanõud.
Üks väga üldine asi
on mentaliteedis ja põlvkondlikus mõtlemises, mille jaoks
ühiskondlikud protsessid on muutunud liiga kiireks. Ratsionaalsel
arutelul, faktidega toestatud argumentatisoonil ei ole de facto
kohta isegi kõige kõvemates loodusteadustes. Thomas Kuhn tsiteerib
oma peateoses suurt füüsikut Max Plancki, kes oma eluõhtul pidi
ohates tõdema, et “uus teaduslik tõde ei pääse võidule
seepärast, et see oma oponente veenab ja laseb näha valgust, vaid
pigem seepärast, et selle oponendid lõpuks surevad ning peale
kasvab uus põlvkond, kes on sellega tuttav.” Igasugune inertsus
ja harjumus on inimesele ja inimühiskonnale väga omane ning peale
selle, et selle määr sõltub ühiskonna ja valitsejaskonna
keskmisest vanusest, hõlmab kõnealuse diapasoon kõik, mis jääb
endasse mõistliku ettevaatlikkuse ja tuima laiskuse vahele.
Eelmiste põlvkondade
elutarkus ja settinud kogemused on ikka olnud üheks konservatiivsuse
positiivseks kandeteljeks. Nüüd on aga põlvkondade vahetus jõudnud
sinna maale, et elutarkuse struktuursesse rolli on sattunud üks
inimajaloo rumalamate kreedodega sajand – XX. sajand. Raske on näha
praegu midagi tagurlikumat ja hukatuslikumat, kui selle ajastu
industriaalloogika jätkamist igal tasandil, alates suurtööstuslikust
metsa- ja põllumajandusest ning lõpetades fossiilenergeetika ja
tsentraliseeritud elektritootmisega, Rail Baltic on siin üheks heaks
näiteks ja ühtlasi ähvardab saada mitte niivõrd isetäituvaks
ennustuseks kuivõrd iseennasttäitvaks kalmukääpaks. Praegu kõige
nooruslikum (sh keskmise valija vanuse järgi) erakond on Rohelised.
Nii kipub olema see kõikjal maailmas. Rohelised julgevad enam-vähem
ainsana rääkida radikaalsematest ja sügavamatest muudatustest kui
praegune peenhäälestav maksuprotsendikestega mängimine jms. Siin
soovitaks „vana korra kaitsjatele“ mõtteeksperimenti, mida
kasutas sageli Uku Masing. Pani käesolevale aastaarvule näiteks
1000 aastat juurde ja rääkis siis, et uskuge, tuleb ka aasta 2963
ja vaid ülim kõrkus lubab arvata, et juba praegu oleme saavutanud
arengutäiuse kõrgplatoo. Ühiskondlike protsesside muutumiskiirus
on pigem tõusnud, mitte kahanenud ja piisab kui mõelda sellele,
palju on muutunud näiteks viimase saja või kahesaja aastaga ning
siis mõtteharjutusenagi kujutleda, kuidas vaadatakse meile tagasi
aastast 2117 või 2217 ning kuidas hinnatakse praegust kujutlust, et
ka nemad peavad seal elama ikka globaliseeruvama, ikka
robotiseeruvama, ikka kasvava majandusega jne vabaturu-kapitalismis.
Igatahes Roheliste olematu osakaal praeguses valitsuses näitab
piltlikult kui palju meie vananevas rahvuskehas on noorust ja
noorulikkust või pateetilisemalt väljendudes – tulevikku. Või
veelgi pateetilisemalt väljendudes – lootust. Lühimalt: vähemasti
praegu eriti mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar