Elusus on kujunemislugu. Von Baeri bioloogiatraditsioonist

Ilmus kärbitult ajalehes “Sirp”01.09.2017

Elusus on kujunemislugu

Karl Ernst von Baer Teateid härra salanõuniku dr Karl Ernst von Baeri elu ja kirjatööde kohta, edastatud tema enda poolt. Ilmamaa. 2015. 424 lk. Tõlkinud Anti Lääts

Mihkel Kunnus

Kaunis kindlalt võib öelda, et vihikumahtu doktoritöö „Eestlaste endeemilistest haigustest“ on Karl Ernst von Baeri (1792-1876) loetuim kirjatükk eesti keeles. See on ühelt poolt mõistetav – kuidas saakski mõni teadusteoreetiline arutlus olla nii üldhuvitav kui üks kõrvaltpilk enesele –, ent samas on sellest ka väga kahju, sest see on tõenäoliselt ta kõige aegunum ja väheväärtuslikum kirjutis, mis takkapihta põlistab eestikeelse lugeja teadvusesse meie esindusülikooli suurimast kasvandikust täiesti ebarepresentatiivse ja halvas mõttese karikatuurse pildi. Baeri enese sõnadega on sel tööl „umbes sama palju väärtust kui teistel töödel, mis noored kogenematud inimesed kirjutavad – nimelt üsna vähe“(lk 144). Küll oleks hea, kui tema autobiograafia saavutaks osagi sellest loetavusest! Lausa võrratu oleks aga kui loetaks juba tõlgitust ta kõnet „Milline vaade elusloodusele on õige? Ning kuidas rakendada seda entomoloogias?“ⁱ . Samuti saab mõned pidepunktid olulisemast kätte tema loomingu kõige hilisemast eestindusest, 1830ndatel peetud kõnest – „Üldine seadus looduse arengus“ⁱⁱ.

Aga mis on see oluline, mille pärast Baeri – seda 19. sajandi teadlast – üldse lugema peaks? No selleks on ikka kõige olulisem ja eksistentsiaalsem asi üldse – elu! Baeri kirjatööd aitavad heita valgust elu olemusele kõige sügavamas mõttes. Seega iseenesestmõistetavalt ka inimolemusele, inimloomusele. Ning kujutelmad inimolemusest – olgugi, et enamikel meist vaikselt sissekasvanud ja sõnastamata – ei tapitseeri ainult eeterlike vaimude vandlitorne, vaid suunavad paljus ka argipoliitilisi hoiakud.

Tsiteerin siin illustratsiooniks ühte Toomas Pauli isiklikumat, otsapidi mälestuste vormi võtvat esseed „Uskumatu Tooma lugu“:

„Miks ma sellest inimese lahkamisest nii pikalt pajatan? Aga seepärast, et sellele mõtlemine ongi olnud mu elu. Välised asjad ja sündmused jäävad väliseks, fooniks, mis neist ikka meeles pidada või teistele rääkida. Olen lakkamatult otsinud vastust küsimusele: kui palju on inimene muudetav? Kas inimisiksus ja ühiskond saaks olla ka teistsugune ja mis selle nii- või teistpidi „arengut“ tingib? Olin kunagi optimistlik inimloomuse muudetavuse suhtes. Järk-järgult olen pidanud loobuma lootmast, et kõik on võimalik, ning otsima seda, mis on võimalik.[autori rõhutused – M.K.]“ⁱⁱⁱ

Tõesti, küsimus, kui palju on inimene muudetav, on väga oluline küsimus. Ja mitte ainult teoloogile. Näiteks vägagi aktuaalseid ühiskondlikke hoiakuid lahkav Mihkel Muti raamat „Eesti ümberlõikaja“ polemiseerib ju paljuski sama küsimuse ümber.

Kui muudetav on siis inimene?

Küsimus ise on aga väga mitmeti mõistetav, sest sõltub sõna „inimene“ vaikemääratlusest. Peetakse „inimese“ all vaikimisi silmas inimliiki, inimühiskonda või inimindiviidi, kogu inimindiviidi elukaart või mingit lõiku sellest – see on tavaliselt kriitiliselt teadvustamata, ent määrab väga palju. Näiteks rousseaulik jutustus vabana sündinud inimesest ja igasugused liiladustesse kalduvad emantsipatsioonijorud saavad mu arust kõlada veenvalt ainult neile, kes on autentseimaks inimolemiseks – ehk siis intuitiivseks inimese määratluseks – kogenud äsja vanemate sõltuvusest vabaks kiirendava nooruki elutunde. Abitul lapsel takistab selle arusaama omaksvõttu puudulik mõistus, vananev inimene või järglaste eest hoolitsev inimene aga tajub sõltuvust teistest ja üksilduse abitust märksa teravamalt.

Samuti paistab heaks ja kõnekaks näiteks olema Hannah Arendti ühiskonnafilosoofia. Minu arust on Hannah Arendt üks sügavamalt (siin: baerilikumalt) elu mõistnud poliitiline mõtleja, kes on üsna aksiomaatiliselt adunud, et inimkond on pidevalt voolav paljuline eluprotsess, mis koosneb ühekordselt tõusvatest-kestvatest-vajuvatest ja osaliselt hargnevatest ontogeneesidest. Kui see äratundmine on mõistmisena juurdunud, mitte pelgalt kinnitava allkirja saanud isoleeritud faktiväide, siis on võimatu võtta ühiskondlikku lepingut (Hobbes, Rousseau) millegi enamana kui väga halva metafoorina, nii halvana, et see eksitab rohkem kui seletab. Toon kõrvutuseks teise kujundi. Kujutlegem ette tänavat, kus jalakäijad liiguvad pideva voona, mis korrakski ei peatu, ning seadke ülesandeks saavutada mingis keerukas küsimuses kokkulepe ühel tänavalõigul. Seal tänavalõigul on igal ajahetkel inimesi küll umbes sama palju, aga kogu aeg lahkub osa inimesi seltskonnast oma tahtmiste ja veendumuste osakaaluga ja kogu aeg tuleb osa inimesi juurde, kes ei tea kokkulepitavast küsimusest midagi ja kellele tuleb asjad nö jooksu pealt selgeks teha. See metafoor on juba palju parem ühiskonna või riigi metafoor, aga kaugeltki mitte hea. Baer ütleb otsesõnu, et „[l]oodus paigalseisu ei tunne, vähemalt mis puudutab elavaid organisme. Seepärast, kui usume eluslooduses paigalseisu nägevat, on süüdi selle mõõdupuu väiksus, mida me tarvitame“^iv Näiteks ei piisa sellest, et jõuame kokkuleppele ühises eesmärgis, elu pole matemaatiline võrrand, kus lahenduse õigsus ei sõltu lahendamise kiirusest. Tempo on eluprotsesside – ja seega ka ühiskondlike protsesside – mõistmisel ja kujundamisel väljataandamatu faktor. Näiteks ta meenutab, kuidas ta isa püüdis igati kergendada oma talupoegade elu ja nii oli Baeri isa „meie provintsis üks esimesi, kes juurutas ristikukasvatust ja turbalõikust (1801-1802) ning võttis mõisas metsa säästmiseks põhilise küttematerjalina kasutusele turba. Külades hakati kasvatama kartulit, talupoegade vastuseisu tõttu tehti seda ka sunniviisil“(lk 44) ja hiljem Baer üldistab: „Olen küll näinud oma isa tegutsemist olude parandamise nimel, ent iial ei kuulnud ma temalt mingeid vabameelseid kõnesid. Vabameelne vaim haaras mind kaasa – küllap ülearugi – mu teise õpetaja juttude mõjul, hiljem olen pidanud jällegi meelt muutma, mitte küll ajaloo uurimise või valitsemisalaste kogemuste, vaid pideva eluosolendite arengulooga tegelemise ning poliitiliste sündmuste mõjul. Minus süvenes veendumus, et sotsiaalsed arengud ei saa kulgeda teisiti kui orgaanilised, seega järk-järgult, ning arengud saavad olla mõistlikud vaid siis, kui neiks vajalikud tingimused on täielikult välja kujunenud ja kestnud pikemat aega. Igasugust progressi kiirendamist võrdleksin ma oma kunstliku haudemasina ülekütmisega, mis samuti läheks katki, ning iga seisakut võrdleksin tule kustumisega, mis ei põhjustaks küll äkksurma, ent siiski aeglast väljasuremist“ (lk 46). Jah, inkubaator on ka hea kujund illustreerimaks mõõdukuse võtmelisust.

Niisiis, kui paindlik on inimene? Vastamiseks peame tegema eristuse: inimliik on lausa väga paindlik – asustab kõrgmäestikke ja erinevaid orge, kõrbeid ja polaaralasid, pea kõik laiuskraadid on inimasustusega ja elukorraldust toetavad kultuurid on väga erinevad. Seevastu indiviidi paindlikkusega on lood märksa komplitseeritumad – kui beebi ees avaneb võimalike arengustsenaariumite kirev kaardistik, siis märkimisväärseid tagasihüppeid individuaalsel elukaarel siiski teha ei saa. Iga indiviidi elulugu on kahaneva paindlikkuse lugu. Õppimise sisu terminites „põhiharidus“ ja „elukestev õpe“ on kaunikesti erinev. Pisikestest lasteaiaeelikutest saab vormida kohe väga erinevaid täiskasvanuid, inimene on siin väga paindlik. Näiteks isegi XX-kromosoomipaar ei määra üheselt soolisi omadusi ja ka imetoredast tüdrukbeebist, kelles särab õigusega suur lapselapse-lootus, võib saada hoopis turjakas viljatu jõmm, kui ta satub näiteks keskkonda „Ida-Saksamaa kergejõustikukoondis“ (NB! Geenijärjestus sealjuures ei muutu!) ning kui see juba juhtunud on, siis tagasi tavapärasema naise elurajale enam ei saa. Nagu ei saa tuhandeid tööta jäänud hiliskeskealisi kaevureid nagu naks koolitada ametnikeks Euroopa Liidu eesistumise ajaks ja pärast omakorda kellekski muuks.

Arenemisasutused

Karl Ernst von Baeri eluloo teeb nii huvitavaks ja väärtuslikuks päris suur komplekt plusse, mida see korraga hõlmab. Esiteks: tegu on tõeliselt silmapaistva suurvaimuga täiesti globaalses mõõtkavas; teiseks: tema kutsumuslik uurimissuund – indiviidi arengulugu ja selle seos keskkonnaga kõige laiemas mõttes – kattub antud juhul objektiga; kolmandaks: tema lokaalsus on juhtumisi meie kodukohas, ta kuulub meie kodulukku. Raamat on kirjutatud enda 50ndaks juubeliks, tähendab tagasivaatev pilk on tippvormis arenguteadlase oma ning eraldi tasub siin esile tõsta ta väga head ja detailitäpset mälu. Oma arengutingimused suudab ta rekonstrueerida alates väga varajasest lapsepõlvest, samuti kirjeldab põhjalikult haridusteed, alates koduõpetajatest lõpetades ülikoolidega. Lõikude kaupa võiks välja tuua tsitaate, mille aktuaalsus pole sugugi kahanenud.

Näiteks meenutab ta, et päris väiksena teda tavapäraase kooliõpetusega ei koormatud, lugema õppis pigem hilja ja meenutab võrdlevalt varaküpseks praetud õpetlase Karl Witte elulugu: „Ei tea, kas tulevane professor oli oma isale rõõmsa noorpõlve lühendamise eest ka tänulik, kuid ma kahtlen selles. Selline sõgedus on õnneks haruldane, ent pahatihti utsitavad vanemad lapsi liialt palju õppima ega taipa, et suur sund ei tekita õpirõõmu. Ja kui puudub rõõm, siis pole õpilastelt palju loota – ka see, mis õpitud, läheb peagi kaotsi“(lk 30). Heade sõnadega meenutab ta Tallinna Rüütli- ja Toomkooli, kus „[s]eisuslikest vahedest või eelarvamustest polnud juttugi. Õpetajad ja kuraatorid olid siis kindlat seda meelt, et õpilased on ikka õpilased, keda tuleb hinnata teadmiste ja võimete järgi“ (lk 71) ning kuidas talle seal „avaldasid väga soodsat mõju kaks asjaolu. Koduga võrreldes pakkus kool ja linn mulle hoopis rohkem raamatuid. Eriti soodsalt mõjus see, et koolis oli meil sarnaste huvidega noorukite ring“ (lk 73). Nagu ikka teeb ta meenutades ohtralt esseistlikke kõrvalepõikeid ning annab nõu, näiteks, et „inimesse ei tohi suhtuda kui vormitusse taignasse, mida võib vägisi suruda nõutavasse vormi. Inimeses on peidus eeldused, mida on tarviis toita ja arendada nagu õiepungi, et need võiks puhkeda. See nõuab aga üldarendavat hoolitsust. Seega oleks ilmne anakoronism, kui tulevasele elukutsele pannakse liigset rõhku mõttetöö arvel – iseärnis nooremates klassides, kus koolipingis istuvad veel puhkemata pungad, kelle kohta ei või ka kõige kogenum koolmeister teada, mis neist ükskord saada võib“(lk 97). Väga kaasaegselt mõjuvad ka mõtted pedagoogide ja haridusfunktsionäride vahekorrast: „Kui kuratooriumi ja vaated üksteisest liiga palju lahknevad, siis võib see tõsiselt mõjutada kooli käekäiku. Selliste konfliktide vältimiseks ei oska ma anda muud nõu, kui et kooli tuleb võtta võimalikult häid ja tublisid õpetajaid ning seejuures ei maksa ka palgaga koonerdada. Kuratoorium peaks usaldama pedagoogide pädevaust ja kogemusi“(lk 85).

Samuti võib mürgiselt resümeerida, et juba toona õitses vaim pigem ülikoolide administratiivsüsteemi kiuste kui toel, näiteks meenutab Baer: „Enne kaitsmist ja doktrordiplomi kaitsmist pidin vastavalt eeskirjadele läbi tegema veel ühe suurema laibalahkamise operatsiooni. Laipu polnud aga anatoomikumis saada. /.../ Asjatult püüdsin selgitada, et mul pole ju olnudki võimalust operatsioonikursust kaasa teha ja ja ma ei tahagi opereerijaks saada. Dekaan ei tahtnud sellest midagi kuulda; seadus pidavat kehtima kõigi jaoks. Niisiis jooksin nagu näljane kaaren linnas ringi, et leida mõnd surijat. Ühest sõjaväehospidalist leidsin haige, kes heasüdamliku sõjaväearsti kinnituse kohaselt pidi surema kahe päeva pärast. Tudeng pidi ju vana praktikut ometi uskuma! Kindluse mõttes arvestasin kolme või nelja päevaga ning lasin väitekirja kaitsmise kuupäevaks märkida 24. augusti. Kuid haige polnud ka selleks päevaks veel surnud. /.../ Mees, kelle surma ma suure igatsusega ootasin, suri alles 26. või 27. augustil, päev pärast seda lõikasin tal jala maha ning lasin selle kohta anda endale tunnistuse, pärast aga pidin Balki presideerimisel sooritama veel eraldi operatsiooni“(lk 145)^v.

Millal algab inimese elu?

See küsimus tundub nii mõistlik, et üks meie praegu tegusamaid biolooge, Tartu Ülikooli rakubioloogia professor Toivo Maimets on võtnud vaevaks kirjutada sellele küsimusele vastuseks põhjaliku ülevaateartikli („Millal algab inimese elu?“ Akadeemia, 2008, nr 8). Maimets resümeerib: „Praeguste teadlaste ja filosoofide seisukoha võib lühidalt kokku võtta ainult nii, et ühtse seisukohani inimelu alguse kohta ei ole jõutud, ja tõenäoliselt see ei olegi võimalik“ (lk 1671).

Sellele artiklile järgnenud diskussioon Toomas Vooglaiuga (Akadeemia, 2009, nr1), kus viimane süüdistab Maimetsa mitmes akadeemilises patus ning toob rea allikaid, kus määratakse inimelu alguseks seeme- ja munaraku ühinemine. See, et katoliikliku taustaga Vooglaid kaitseb (eelkõige aborditemaatika tõttu) sellist seisukohta, on igati loomulik, huvitavaks teeb artikli ja selle diskussiooni just nimelt see, et igati ilmaliku Toivo Maimetsa positsioon on milleski sarnane. Ta küll laiutab nõutult käsi ja ütleb, et inimelu algust pole võimalik (praegu) üheselt määrata, aga ta nagu ei tulekski selle bioloogiliselt korrektse seisukoha peale, et inimelu ei algagi ja just seepärast pole võimalik seda määrata! Bioloogide hulgas on kaunis konsensuslik, et elu on alanud Maal üks kord (või täpsemini – kõik kes me praegu Maal elame, oleme ühest algusajast pärit). Lühimalt: elu(sus) ei ole loendatav entiteet (või kui, siis et Maal on üks elu), see, mille algusest Maimets räägib, on organismi, mitte elu algus ja tõepoolest, ka selle määramine pole lihtne, sest see toimub pideva protsessina (üks organism kasvab sujuvalt välja teisest). Organismid on mõistagi loendatavad, aga neisse mingi jagamatu terviklik-loendatava elususe projitseerimine on võimetus loobuda elust kui kristliku hinge sekulaarse ekvivalendist. Elu algas üks kord, mõni miljard aastat tagasi ja on seejuures hargnenud paljudeks organismideks ja elususe seisukohalt on see hargnemine olnud alati pidev ja mitte katkeline.

Siin on lihtsalt oluline tähele panna, et uue indiviidi tekkel pole bioloogiliselt relevantne ei inimese ega elu mõiste! Mida tähendab bioloogilises mõttes inimene? See on liigimääratlus ja seega on sel tähendus ainult suhtes teiste liikidega. Aga kogu paljunemisprotsess käib ühe liigi sees (see ongi liigi tavalisim määratlus), teisisõnu, paljunemisprotsessist rääkides on kategooria "inimene" sisutühi. Igale etapile võib ette kirjutada täpsustuse „inim-“: inimsperm ühineb inimmunarakuga tekib inimsügoot jne.

Kogu paljunemisprotsess on ühe liigi sees, seega selle protsessi erinevate etappide kirjeldamisel ei saa teha inimene-mitteinimene eristust, sest inimene-mitteinimene on liikidevaheline eristus, aga paljunemine on tervikuna liigisisene. Samuti ei ületata paljunemisprotsessi kordagi elus-eluta piiri, ei ole mingit hetke, kus mingile ainekogumile järsku „elu sisse puhutakse“. Toimub lihtsalt elusate rakkude ühinemine, pärilikkusaine rekombineerumine ja siis omakorda jagunemine ja jagunemine. Kus juures oluline on tähele panna, et viljastatud munarakk võib ka pärast viljastumist hargneda mitmeks organismiks (ühemunamitmikud).

Von Baer nägi meie paljunemisprotsessi sugulust taimsega väga selgelt: „Aga kui võrsete ja muna[rakku]de vahel pole olulist erinevust, siis ei saa ka kõiki paljunemisi pidada absoluutselt uute olendite sündimiseks, vaid juba olemasolevate eluprotsesside jätkumiseks – võrse iseseisvub lihtsalt hiljem, muna aga varem“(lk 288). Tõsi, organismi, indiviidi alguse küsimus pole küsimus liigi piiri järele, pole küsimus eluta ja elusa piiri järele, vaid küsimus iseseisvuse, ontogeneesi autonoomia järele. See autonoomus aga pole kuidagi kvantifitseeritav või loendatav, vaid ühtlaselt kasvav ning selle maksimum sõltub liigist ja elutingimustest. Kusjuures inimisend saavutab autonoomia lausa rekordaeglaselt, ei ole mõtet teda võrrelda suurte rohusööjatega, kes platsentast välja astudes kohe rohtu näksivad või munadest kooruvate röövikutega, kes ei vaja mingeid eluõpetusi elukogenumatelt generatsioonidelt. Õigusega on inimbeebit nimetatud kehaväliseks looteks, võib kujundlikult öelda, et pärast sündi on nabanöör eeterlikum ja perioodilisem, toitub ta ju nüüdki emaihust, kuigi hingab iseseisvalt.
Enamikul meist on ettekujutus, et paljunemises tekivad loendatavad elud, organismid, mis on „otsekui veemullid, mis pole üksteisega seotud. Aga see mõte tekib üksnes inimese ja kõrgemate loomade pealiskaudsest vaatlusest, sest tõeline eluseos läbib tegelikult kõiki järelpõlvi ning kogu jada võib võrrelda pigem kokkusõlmitud nööriga. Viljastamine nimelt ei tähenda uue moodustamist, vaid ümberkujundamist, see on vaid kasvamise erivorm, organiseerumise alamatel astmetel on see osa kasvamisest [autori rõhutused – M.K.]“^vi. Tõepoolest, hulkrakulisus ja suguline paljunemine on nii vanad evolutsioonilised leiutised, et nende mehaanika on meil taimedega sama. Niisiis, uue inimese paljunemine pole järjekordse autonoomse (surematu) hinge sisenemine seemne- ja munaraku ühinemisel, vaid pigem üle käte läinud võrsumine, üsnagi taimne protsess. Selles võimalikus identiteediriives, mis kaugelt ületab Darwini tehtu, kannatab mehelik kõrkus rohkem, sest emakas jääb emakaks, aga meheliige degradeerub tolmuka lähisugulaseks. Huvitava faktina võib veel märkida ära, et 2014. aasta lõpus sai päris suurt tähelepanu Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi biofüüsiku Jeremy Englandi teooria elust kui dissipatsiooni survel käivituvast kohastumuslikust isekorrastumisest (vist võib öelda, et England suutis termodünaamiliste protsesside matemaatilisel modelleerimisel sammukese Ilya Prigogine'ist edasi astuda), mis maakeeli tähendaks, et elu on mõneti tule laadne nähtus ja seega loomulikult pidev protsess ning leekide (loe: organismide) loendamine kui atomiseeritud tulede loendamine vägagi tinglik. Sel on siis baerliku vaatega natuke klappi.

Mis siis see indiviid on? Kant ja seesmisus

Üks tänapäeva juhtivaid vaimufilosoofe Daniel Dennett näitab raamatus „Darwini ohtlik idee“, et evolutsioon on suurepäraselt modelleeritav algoritmina. Tõsi. Ma ütleks, et Dennett on hiilgavalt täitnud mõtteharjutuse proovida seletada evolutsiooni ja elu nii nagu elusorganismid poleks elus. Sellel teoorial on ainult üks, aga see-eest ületamatu puudus – see ei vasta tõele. Kuidas ma sellist ülbet hinnangut põhjendan? Ega eriti saagi. See on see koht, kus veendumus kasvab välja, nagu William James ütles, sellest kõige võimsamast eeldusest, mida filosoofilistes aruteludes üldse ei mainitagi, nii öelda filosoofilisest tempermendist. Tuletan siinkohal meelde, et William Jamesi temperamendimõistest kumab läbi selle märksa arhailisem ja kosmilisem taust ning sel pole midagi pistmist koleerikute, sangviinikute ja muu puhtpsühholoogilisega, temperament on temal rohkem „muusikaline termin, mis tähendab häälestust, ning see kuulub sisult ja etümoloogiliselt kokku temperatuuriga. Temperamendimõistes väljendub muistne arusaam mikro- ja makrokosmose, meeleolu ja atmosfääri harmooniast, taevaliku ja maise muusika kooskõlast“^vii.

William Jamesi sõnutsi see „ei ole mingi tehniline asi; see on meie enam-vähem väljendamatu aimus, mida elu kõige ausamas ja sügavamas mõttes tähendab. See pärineb ainult osaliselt raamatutest; see on meie isikupärane viis lihtsalt näha ja tunda kosmose totaalsuse tõuget ja survet[minu rõhutus – M.K.]“^viii.

Kui professionaalne filosoof Peter Singer jõuab kohani, kus tunneb, et peab argumenteeritult tõestma, et ka teised loomad peale inimese tunnevad valu, siis teeb ta džentelmenliku žesti: „Lugejad, kelle tavamõistus ütleb, et ka loomad kannatavad, võivad eelistada selle osa vahelejätmist ning liikuda edasi leheküljele 79, kuna vahepealsetel lehekülgedel ei tehta muud, kui kummutatakse seisukohta, mida nad ei jaga“^ix. Peter Singeri pedagoogiline kannatlikkus teeb talle au, aga suuremat kasu sellest siiski pole, sest descarteslik-dennetliku argumentatsiooni see ei kõiguta. Kõik, mis puudutab organismi seesmisust, ei saa kuidagi mööda teadusmetodoloogiliselt talumatult ebarangest pudelikaelast, mille lühisõnastus kõlab nagu teaduse objektiivsust taotleva põhimeetodi kolmekordne eitus – „tundub nagu mul/mina“, st seal on korraga nii ebarange tunnetusmeetod nagu tundumine, ühemõtteline subjektiivsus ja siis analoogiaprintsiip. „Kust sa tead, et koer tunneb ka valu?“ „Sest ta tundub nagu mina“. Loodusteaduslikule meetodile nui neljaks truuks jäädes saabki elusorganismi modelleerida kui algoritmilisi masinaid, aga üldiselt jäetakse see epistemoloogiline buldooser siiski enda teadvuse ees seisma ning siis hämmeldutakse teadvuse kui filosoofilise Suurprobleemi ees. Baeriliku pilguga vaadates on teadvus loomse virgeoleku spetsiifiline erivorm (mis inimindiviidil pole püsiv – see lülitub välja magades (kolmandik elust!) ja on näiteks mõjutatav keemiliselt lausa taimse koomani), mis on sama sujuvalt ja mitmekesiselt evolutsioneerunud kui kogu väliselt vaadeldav elurikkuski. Et mitte seda seisukohta von Baerile inkrimineerida pean tunnistama, et dennetlik analüütiline vaimufilosoofia, mis jändab kujutlustega ajust purgis või kardab, et internet või liiga kiire arvuti hakkab ise mõtlema, tundub mulle hüpertroofiana sellest kognitiivsest puudest, mis vajab pikka formaalset tõestust, et kõhtu pussitatud koer tunneb valu, mitte ei krigse nagu kell, millesse on sattunud liiv.

Kui ma ennist näitasin, et baerilik vaade elule naerab välja küsimuse „Millal algab inimene?“, siis võib jääda mulje, et Baer eitab üldse individuaalsust. Tegelikult on muidugi vastupidi, Baer jätab seesmise subjektsuse ka teistele organismidele, lihtsalt subjektsus on protsessuaalne entiteet, mis on seotud eluvormi iseseisvusega, mitte elususega. Lõpeks Baer ju avastas imetaja muna. Baer mitte ei võta inimeselt hinge, vaid jätab selle kõigile elusorganismidele, jätab kõigile seesmisuse, kogemis- ja valikuvõime ehk elu fundamantaalsed tunnused. See vaade on õhtumaise teaduse peavoolule nii võõraks jäänud, et seda aksioomina võttev Valdur Mikita peab end väljendama vigurades ja keel põses. Näiteks

„Lingvistilist metsa“ arvustav Hasso Krull nimetab kõige vahetuma kogemuse pagendatust tänapäeva teadusest Philippe Descola eeskujul „naturalistliku ontoloogia probleemiks”. Krull kirjutab: „Naturalistlik ontoloogia, mis valitseb niihästi loodusteadusi kui kogu tänapäeva Lääne kultuuri, eeldab täielikku pidevust füüsilisel, välisel tasandil, sellal kui sisemust omistatakse ainult inimesele ja see on täiesti individuaalne“^x.
Akadeemiline traditsioon, mis sellist ontoloogiat omaks ei võta, on biosemiootika ning selle distsipliini üks elavaid legende on Kalevi Kull. Karl Ernst von Baer kõrval on teoreetilisele bioloogiale (ja biosemiootikale) tohutu pause andnud teinegi kohalik baltisakslane - Jakob von Uexküll (1864-1944). Viimase loodud omailmateooriat on nimetatud ka subjektiivseks bioloogiaks, mille üks lühimääratlus võikski olla see, et see on bioloogia, mis põhjendab seda, et ka teistel elusolenditel on seesmisus, ka neil on liigiomane mälu ja maailmasuhestus, poeetilisemalt öelduna, et ka neil on hing. Tunne aukartust elu ees!

• P.S. Von Baeri bioloogiatraditsiooni elujõulisusest ja järjest saab kena ülevaate selle aasta teoreetilise bioloogia kevadkooli kogumikust Schola Biotheoretica 43. 2017 toimetajad Lauri Laanisto jt.

i Akadeemia, 2002, nr 12, lk 2556-2589

iiKarl Ernst von Baer Üldine seadus looduse arengus. 2017, TÜ Kirjastus, ilmumas ka ajakirjas Akadeemia 2017

iiiToomas Paul Uskumatu Tooma lugu LR 2009, nr 1-2, lk 72

iv„Milline vaade eluselusloodusele on õige? /.../“ lk 2564jj

vÕigluse huvides olgu mainitud, et kergem polnud ka vägevaimatel: „Sajandi lõpus tõi Königsbergile suurimat kuulsust surematu Kant, kes viis tippu selle teaduse, milles peale kreeklaste näikse kõige võimekamad olema just sakslased. Otseallikast vaimutoidu ammutamiseks pidid sakslased rändama Ida-Preisimaale. Kanti kõrvaal oli suur mõju ka J. Krausil, äärmiselt haritud ja teravmeelsel mehel, kes lõpuks pühendus peamiselt majandusteadusele. Kraus pooldas vabakaubanduse põhimõtteid ja üliõpilased olid temast vaimustuses.

Kõik need mehed saavutasid kuuluse aainuüksi omal jõul. Riik ei aidanud selleks kuigi palju kaasa. Ülikoolis oli vähe õppetoole, raamatukogu oli üsna vaene. Ülikooli puudutavad seadused olid üle saja aasta vanad ja keskaegsest mõtteviisist kantud. Näiteks pidi teaduskonna dekaan jälgima, et dissertatsioonides ei esitataks mingeid uusi seisukohti (ne quid novi insit)“ (lk 229).

viÜldine seadus looduse arengus. lk 15

viiMärt Väljataga „William Jamesi temperamentne konstruktivism“, järelsõna raamatule William James Pragmatism ja elu ideaalid. Vagabund 2005, lk 374

viiiWilliam James Pragmatism ja elu ideaalid. Vagabund 2005, lk 14

ixPeter Singer „Kõik loomad on võrdsed“ kogumikus Keskkonnaeetika võtmetekste. Koostanud ja toimetanud Aire Vaher Riste Keskpaik Külli Keerus. TÜ Kirjastus 2008, lk 74

xHasso Krull, „Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku“.“Vikerkaar“ 2013, nr 10–11, lk 156