10. märts 2018

Fossiilakadeemik soovitab Eestimaale eutanaasiat


Ilmus ajalehes „Postimees“ 10.03.2018


Fossiilakadeemik soovitab Eestimaale eutanaasiat


Anto Raukase propagandabuklett kannab endas elukeskkonda suhtumisest halvimat ja hukatuslikumat, mis industriaalajastust pärandiks võtta

Anto Raukas „Fosforiit – meie ühine rikkus“ Paradiis. 2017. 118lk

Mihkel Kunnus

„Vanadus on hukas!“, oli mu esimene mõte, mis selle raamatu läbilugemise järel pähe kerkis. Mõistagi on tegu rohkem kehva vaimukuse ja sõnamänguga kui vähegi adekvaatse hinnanguga. Loetagu või Anto Raukasest (s.1935) kuus aastat vanema akadeemiku Jaan Einasto (s. 1929) intervjuud „Tartu Postimehele“ möödunud aastal (22. XII 2017 „Astrofüüsik JaanEinasto: kui me Maal kõik vussi keerame, siis teeme seda kaMarsil“). Jaan Einasto soovitab seal väga tunnustatud Ameerika akadeemiku Jared Diamondi (s. 1937) raamatut „Collapse“, sest „Diamond on uurinud suhteliselt väikesi tsivilisatsioone, näiteks Gröönimaa hukkunud viikingite tsivilisatsiooni, inkade tsivilisatsiooni, Vaikse ookeani saarte tsivilisatsioone, mis olid suhteliselt suletud maailmad.
Diamond analüüsib, miks mõned tsivilisatsioonid arenevad mõistlikult, kuid mõned on hävinud. Ta tahab teada, mis põhjused viisid mõne tsivilisatsiooni katastroofini ning kuidas nende hoiatavate näidete varal vältida katastroofi kosmoses oleval saarel, Maal.“ Ning küsimusele, mis erinevus on kultuuridel, kus suudeti uuele üle minna ja kus kõik hävis, vastab ta keerutamata:
„Põhiline vahe on loodusressursside kasutamises. Maa on isoleeritud, ressursse on nii palju, kui on, ega rohkem kui maakeral neid ole. Arvesse ei tule ka Maa sisemuses olevad ressursid, inimesed saavad kasutada ainult maakoores olevaid varusid ja nende hulk on piiratud.

Nii suurele hulgale inimestele, nagu praegu Maal elab, samasuguse tarbimiskiiruse juures ressursse ei jätku. Kui senine areng jätkub, siis juba selle sajandi keskel juhtub midagi, inimese tegevus viib muutusteni. Millised need on, milline on üleminekustaadium – kas tormiline või rahulik –, ei tea keegi. Hävinud tsivilisatsioonide näitel võib öelda, et lõpp on olnud tavaliselt vägivaldne, näiteks kohalikud sõjad. Aga sõda pole kunagi olnud täielik häving, keegi jääb ikka ellu.“ See seisukoht on kõike muud kui originaalne. Ka eesti meediavahendas mullu sügisel ajakirjas „BioScience“ avaldatud hoiatust, mille autoriks oli 15 364 teadlast 184 riigist, sealhulgas ka Eestist, ja mis oli jätkuks 25 aastat tagasi avaldatud samalaadsele avalikule kirjale, millele oli toona allakirjutanuid „vaid“ 1700 ning nende seas ka suurem osa tol hetkel elusatest Nobeli preemia laureaatidest. Sõnum on lihtne ja loogiline, kui inimkond kurssi ei muuda, terendab tema jaoks ees katastroof. Põhjuseks on ikka elupaikade kadu ja metsade häving, reostamine ja põhjavee saastumine, kliimasoojenemine, ookeanides laienevad surnud alad, kontrollimatu inimkonna kasv ja muu selline. Akadeemik Jaan Einasto annab siin ainuõiget nõu: „Tuleb soodustada tegevust, mis toetab alalhoidlikku elulaadi nii kodus, riigis kui Maal tervikuna. Meil Eestis on mitu eelist: inimese kohta on kõvasti maad, on põhjavett, metsa on õnneks. Diamondi analüüsi põhjal on metsade hävitamine kultuuride hävimise üks väga oluline tegur. Et inimesed muretsevad Eesti metsa pärast, sellel on tõsi taga. Metsa tuleb ka kasutada, aga esmalt on vaja välja selgitada, mis on mõistlik tasakaal. Mets on habras keskkond, põllumaa samuti, sedagi ei tohi kunstväetistega ära tappa.“

Küsimusele, et mis on praegu ohtlik, vastab akadeemik Einasto: „Ohtlik on praegu see, et Eesti arengus on üleminekuperiood, varakapitalism, kus valitseb raha ja pime usk selle võimu “ ja „Samuti on meie haigus kõigi ressursside ainuüksi rahaks ümberarvestamine. See on vale. On väärtusi, millel on suurem väärtus kui ainult rahaline,“ räägib ta: „Kõik algab perest, pere ongi kõige olulisem. Siis kodu, siis kodumaa ja nii edasi. Kõik selles liinis on väärtuslikum kui mammona.“
Akadeemik Anto Raukas aga teeb kõnealuses raamatus kõik vead ja lollused, mille eest Einasto koos maailma teadusüldsusega hoiatab. Ta arvutab sügaval maapõues asuva fosforiidi rahaks, soovitab jätkata põllumaa kunstväetistega tapmist ja veekogude reostamist ning seda kõike takkapihta suure ala põhjavee hinnaga. Anto Raukase fosforiidiraamat on täiuslikult ohtlikrumal ja lühinägelik, nii täpselt loodus- ja inimvaenulik kui veel olla saab.

Raukas osutab prognoosidele, mille järgi Maa rahvastik kasvab aastaks 2050 9,7 miljardini ja aastaks 2100 14 miljardini ning „kõik need inimesed tahavad ka süüa, milleks on vaja suures koguses mineraalväetisi, sealhulgas fosforväetisi. Seetõttu on Eesti fosforiidi kasutuselevõtt tulevikus paratamatu“ (lk 11). Jajah, paratamatu, teame-teame. Küllap siin on ka raamatu suurim väärtus, nimelt näitliku õppematerjalina mõnele retoorikakursusele. Sest selliseid kohmakaid ja ka algajale tekstianalüütikule läbinähtavaid retoorikavõtteid on siin palju. Näiteks rohelised saavad ikka eesliite puru- või ultra-. Ilmekaks näiteks autori enese positsioonist on seegi, et sealt paistavad äärmuslike keskkonnakaitsjatena isegi nii argised ja kiretud tegelased selles vallas nagu Taavi Rõivas ja Keit Pentus (lk 111). „Toogem näiteks Nabala väheväärtusliku looduskaitseala loomise, mis jääb Taavi Rõivase poolt juhitud Reformierakonna valitsuse häbiplekiks aastakümneteks“ (lk 17).
Mingi väärtus on sel kogumikul ka aimekirjandusena, sest antakse väike referatiivne ülevaade fosfori avastamisest ja ajaloolisest kasutamisest. Seda aga sellisel tasemel, mis on kenasti ka kooliõpikutes, Vikipeedias ja ENEKEses. Ent teatud väärtus on ka kunagiste nn fosforiidisõdade tausta avajana. Seal kaitseb ta seisukohta, et teadlased ei saanud nõukogude ajal välja öelda fosforiidisõja peapõhjust – hirmu tohutu sisserände ning eesti keele ja kultuuri säilimise pärast. Täiesti võimalik, et see ka nii oli. Ja Anto Raukas panustabki siin noortele, kellel puudub emotsionaalne side fosforiidisõjaga. „Tädi Maali mõttemaailma me ei muuda, aga noored on õnneks mineviku taagast vabad“(lk 110). Eks ta ole. Aga tulevikutaagast ei ole. Ja kardetavasti siin teeb Raukas oma järjekordse möödalasu. Noored põlvkonnad pole küll fosforiidisõdadega emotsionaalselt seotud (siinkirjutaja sündis 1982 ja minu kaevanduslikud kired piirdusid 80ndate lõpul koduaia liivakastiga), aga arusaadavalt üha keskkonnateadlikumad, sest kaalul on ei rohkem ega vähem kui nende eluvõimalused.

„Eesti inimesed on kõigi maavarade kaevandamise vastu, kuid virisevad hommikust õhtuni väikeste palkade ja pensionite ning ebapiisava arsti- ja sotsiaalabi üle. Kuid ainult linnulaulu kuulamisega rikkaks ei saa. Selleks on vaja majanduse kardinaalset ümberkorraldamist ning loodus- ja majandusseaduste arvestamist. Eesti fosforiidi koguväärtus ulatub aga sadadesse miljarditesse dollaritesse.

Vaidlused Rail Balticu üle pole veel kaugeltki lõppenud ja paljud lühinägelikud inimesed seostavad seda Eesti maavarade kuritahtliku väljaveoga. See on asjatu kartus, sest keegi ei hakkaks ju välja vedama mahukat odavat tooret, vaid ikkagi hinnalist valmistoodangut ja sedagi vaid vajadusel,“ loitsib Raukas „Äripäevas“(10. V 2017 „Hakkame fosforiiti kaevandama“).
Ka kõnealuse kogumiku üks peatükk on lapsiku retoorilisusega pealkirjastatud „Kas eestlaste eesmärgiks ongi elada võimalikult vaeselt?“(lk 14). Jah, see on väärtusküsimus. Kas võtta niigi vigastatud ökosüsteemist viimane, rikkuda veerežiimide lõhkumise hinnaga veelgi mullastikke ja veekogusid, kaapida veel välja taastumatud loodusvarasid, teha üks kiire ja lustlik lõppvaatus business as usuali meetodil või võtta kuulda Jaak Einastot ja rohkem kui viiteteisttuhandet teadlast ning panustada ökoloogilisele jätkusuutlikkusele. Kas püüda veel kümme-kakskümmend aastat jätkata vanaviisi, et siis maanduda seda valusamalt või suunata vaimne potentsiaal ja tehnoloogiline arendustöö selle elutähtsa ülesanne lahendamisele, mis seisab inimkonna kui terviku ees, tähendab (taas)integreerida end isetaastuvatesse suletud aineringetesse. Seevastu Anto Raukas pakub dmitrikaramazovlikku lahendust – teeks ühe ilge kräu, joodaks ka iga talumehe šampanjat täis, küll pärast saab mis saab! Ökoloogilisest ja kestlikkusele orienteeritud vaatepunktist sõnastatuna võib öelda, et fossiilakadeemik Raukas soovitab Eestimaale eutanaasiat.

*

Eelmiste põlvkondade elutarkus ja settinud kogemused on ikka olnud üheks konservatiivsuse positiivseks kandeteljeks. Nüüd on aga põlvkondade vahetus jõudnud sinna maale, et elutarkuse struktuursesse rolli on sattunud üks inimajaloo rumalamate kreedodega sajand – XX. sajand. Raske on näha praegu midagi tagurlikumat ja hukatuslikumat, kui selle ajastu industriaalloogika jätkamist igal tasandil, alates suurtööstuslikust metsa- ja põllumajandusest ning lõpetades fossiilenergeetika ja tsentraliseeritud elektritootmisega, Rail Baltic, hiiglaslik tselluloositehas ja forsseeritud raie on siin headeks näideteks, mis ühtlasi ähvardavad saada mitte niivõrd isetäituvateks ennustuseks kuivõrd iseennasttäitvateks kalmukääbasteks. Siin soovitaks „vana korra kaitsjatele“ mõtteeksperimenti, mida kasutas sageli Uku Masing. Pani käesolevale aastaarvule näiteks 1000 aastat juurde ja rääkis siis, et uskuge, tuleb ka aasta 2963 ja vaid ülim kõrkus lubab arvata, et juba praegu oleme saavutanud arengutäiuse kõrgplatoo. Ühiskondlike protsesside muutumiskiirus on pigem tõusnud, mitte kahanenud ja piisab kui mõelda sellele, palju on muutunud näiteks viimase saja või kahesaja aastaga ning siis mõtteharjutusenagi kujutleda, kuidas vaadatakse meile tagasi aastast 2117 või 2217 ning kuidas hinnatakse praegust kujutlust, et ka nemad peavad seal elama ikka globaliseeruvama, ikka robotiseeruvama, ikka kasvava majandusega jne vabaturu-kapitalismis. Õnneks on näha, kuidas järjest laiemad rahvahulgad ja üha enam noori on asunud keskkonnakaitsele. Kodanikeühendus Eesti Metsa Abiks on väga heaks ja innustavaks näiteks. Kui võideldakse Rail Balticu hiigeltorta trassivaliku vastu, laastava metsapoliitika vastu, hiigelsuure tselluloositehase vastu, siis pole see vastuhakk mis tahes suurele projektile, vaid oma elukeskkonna kaitse, tuleviku kaitse. Küllat võiks teha suuri ja rahamahukaid projekte, mis sellega kenasti klapiks. Näiteks hajutatud elektritootmisvõrgustiku ülesehitamine. Naeruväärsed on need jutud, et põlevkivile pole alternatiivi. See on taastumatu loodusvara, mille pinnalähedasemad ladestused on juba ahju aetud. Kui sellele pole alternatiivi, siis on kõik tuksis, võib pillid peagi kotti panna. Õnneks nii fatalistlikku pessimismi eriti ei esine.

Kaanepilt




SONGERMAA
Toomas Kiho


üksinda koduteed
ei enam metsa põlispuid
on kadund kõik

vainudel puhub tuul
ei enam jõgi voola siin
on songermaa

virnas maas vana laas
kes kaevas kruusa hiiemäelt
on müüdud kõik

viidud paas liiv ja maak
ei enam kuulda linnuhäält
on songermaa

sirge tee kumab ees
kes rajas tara läbi maa
on müüdud kõik

pisarias kibedais
ei enam laula ükski rind
on songermaa

üksinda meie kõik
ei enam aateid oma keelt
on müüdud kõik

üheskood kadudes
ei enam kodu ole see
on kadunud kõik

oleme sead songermaal

(„Akadeemia“ nr 12, 2017)

7 kommentaari:

  1. Kusjuures see 14 miljardit on valeinfo. Kes midagi on kuulnud demograafilisest üleminekust teab, et lagi tuleb vastu kuskil 10 miljardi juures ja pärast seda hakkab rahvastik langema. Sest pole enam peaaegu ühtegi rahvast maakeral, kes sigida viitsiks - meditsiin, beebipillid ja suhteline heaolu teevad ja on teinud oma töö.
    Ja see 10 miljardit on arvestatud eeldusega et me järgmist maailmasõda ei tee, et kliima soojenemine meid ei uputa ega näljuta ja et kaasnev rahvasteränne veresauna kaasa ei too. Mis on muidugi teema omaette...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täiesti nõus. 14 miljardit on ikka väga ebatõenäoline

      Kustuta
  2. Pikkade tekstide lugemine on kaheldamatu nauding, väärt blogi seega, aga kuhu on Mihkel kadunud FBkist - täpsete ja teravate sööstudega ilma ja nähtusi seal sees kommenteerima?

    VastaKustuta
  3. Jah, võtsin aja maha ja lahkusin FBst. Proovin reaalsust ja pikematesse tekstidesse süvenemist. :)

    VastaKustuta
  4. Tänan Mihkel, õige jutt, Raukas tundub kinnimakstud kivistisena.

    VastaKustuta



  5. KUIDAS BRIAN ROLANDI POOLT LISADA

    Ma olen Bryan Roland nime, ma tahan kasutada seda keskmise hoiatada kõiki laenu otsijad olema väga ettevaatlik, sest kõikjal on pettus, mitu kuud tagasi olin rahaliselt pingelised ja kuna nende meeleheide olin petta mitu online-laenuandjate.

    Ma peaaegu kaotanud lootuse, kuni sõber kutsub mulle väga usaldusväärse laenu nimega hr Stephen Williams (Jumal, kes hirmutab) annab mulle laenu 145 000 euro võrra alla 72 tunni ilma stressita. Selgitades firma posti teel ja kõik nad ütlesid oli nuta, sest ma saan laenu selle firma, ja ka olen teinud õige valiku ühendust nendega, täidetud taotlusvormi laenu ja jätkus kõik, mis küsiti minu ja mu šokk, ma sain laenu.

    Kui vajate krediiti, võtke temaga kohe ühendust: stephenswillsloan@gmail.com

    Ma kasutan seda keskkonda, et hoiatada kõiki laenuotsijaid põrgu eest, mida ma võtsin nende võltste laenuandjate kätte.

    Tänan teid STEPHEN WILLIAMSi laenufirma eest

    VastaKustuta