2. mai 2018

Sotsiaalsed konstruktsioonid. Kommentaar Rein Raua kirjutisele.


Kirjutatud paar päeva tagasi kommentaariks Rein Raua loole „Sotsiaalsed konstruktsioonid ja poliitiline tegelikkus“ (PM 27.04.2018). Ilmus PMi veebis 02.05.2018



Kes on need, kes ei saa aru, mida tähendab mõiste „sotsiaalne konstruktsioon“?

Mihkel Kunnus

Rein Raud kirjutas 27. aprillil „Postimehes“ igati asjaliku ja tasakaaluka ülevaateartikli„Sotsiaalsed konstruktsioonid ja poliitiline tegelikkus“. Kirjutan sealöeldule pea täies mahus alla. Siiski pean oluliseks teha kaks märkust. Ühe väiksema ja ühe suurema.

Väiksem puudutab artikli lõpulõiku, kus ta ütleb, et „tõsiasi, et paljud meie elu mõjutavad nähtused ongi tõepoolest sotsiaalsed konstruktsioonid, annab meile palju rohkem vabadust oma tegelikkuse kujundamisel“. Siin ütleks lihtsalt seda, et kujundamisvabaduse piirid jooksevad pisut mujal ning sageli on puhtbioloogiliste ja kaasasündinud asjade muutmine lihtsamgi kui sotsiaalselt konstrueeritute. Näiteks kogu populatsiooni ümberlõikamine või vaktsineerimine (viimane tähendab kaasasündinud immuunsüsteemi spetsiifilist ümberkujundamist, eks) on lihtsam kui eesti keelde verbi tuleviku pookimine või raha kontseptsiooni radikaalne teisendamine.

Teine märkus puudutab seda, mis on poliitiliselt ja ideoloogililselt mõjukam. See on see, kelle poolde Rein Raud oma loos kriitikanoole pöörab. Need olevat „traditsionalistlikud kultuurikriitikud“ (konkreetsete näidetena siis Maarja Vaino, Peeter Espak ja Lauri Vahtre), kes ei saavat aru, mida tähendab see, et mingi nähtus on sotsiaalselt konstrueeritud. See ob väga eksitav süüdistus. Selgitan.
Väga nõus olen Rein Rauaga, kui ta ütleb, et „Teemaga põhjalikumalt tutvumiseks soovitan asjahuvilistel lugeda Peter Bergeri ja Thomas Luckmanni hiljuti eesti keelde tõlgitud klassikalist teost “Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus” (viimane sõna on originaalis construction).“ Nii on. Selles 1966. aastal ilmunud ja nüüdseks juba oma valdkonna klassikaks saanud teoses võetigi sotsiaalkonstruktivismi mõiste kasutusele ja selle autorid tunnevad inimühiskonda sügavuti.
Aga mõistete tähendusel on omadus ajapikku muunduda ning ka see mõiste on teinud läbi kenakese muundumise.
Rein Raud ütleb: „Mitte kuidagi ei järeldu asjaolust, et miski on sotsiaalne konstruktsioon, see konservatiivide poolt oma oponentidele omistatav väide, et niisugusel juhul on meil tingimata tegemist millegi kahjuliku ja rõhuvaga.“
Luckmann ja Bergeri defineeritud sotsiaalsest kosntruktsioonist see tõesti ei järeldu, isegi vastupidi, Luckmanni ja Bergeri tähenduses on sotsiaalsed konstruktsioonid küllalt sünonüümsed kultuuri mõistele kõige laiemas tähenduses, tähendab, sotsiaalsed konstruktsioonid on inimesele lausa vältimatud, kasulikud ja elujõudu toetavad.
Aga kui vaatame, kuidas ja millises kontekstis seda mõistet praegu kasutatakse, siis muutub konservatiivide kriitika täiesti adekvaatseks. Nad ei kritiseeri Bergerit ja Luckmanni, kellega neil intellektuaalne veregrupp suuresti kattub (Peter Berger oli parempoolsete vaadetega luterlik konservatiiv), vaid, ütleme, marksistlikke sotsiaalnkonstruktiviste, tähendab neid, kes meie kultuuriruumis aeg-ajalt ikka tooni annavad ja kes seda mõistet omal kombel kasutavad. Ning nad kasutavad põhiliselt väga konkreetsel eesmärgil – rahvuse ja sookategooria ontoloogilise staatuse õõnestamiseks.
Heaks näiteks on see, et kui ma tegin berger-luckmannilikult igati korrektse väite, et „üldised inimõigused on hilisuusaegne õhtumaist päritolu sotsiaalne konstruktsioon“, siis kurikuulus ideoloogiline kajakamber „Virginia Woolf sind ei karda“ viskas mind kohe sealt välja. See on mõistatav, sest neile tähendab mingi fenomeni sotsiaalsele konstrueeritusele osutamine selle ontoloogilise staatuse õõnestamist (et mitte öelda lammutusettepanekut).

Võtame näiteks ajastukohase valimi ja teeme protseduuri, mis on tänapäevase teadatahtmise puhul esmane, tähendab, guugeldame fraasi „sotsiaalne konstruktsioon“.
Esimene otsingutulemus on MTÜ Salutáre leht, kust saab napi definitsiooni, mis on parimal juhul eksitav: „ühiskonna või spetsiifilise kultuurigrupi poolt loodud kategooriad, mis eksisteerivad vaid seetõttu, et inimesed lepivad selles kokku (näiteks sotsiaalne positsioon)“.

Teine otsigutulemus on väike kokkuvõtteke IT-asjatundja Linnar Viigi ettekandest „Postimehe“ arvamusliidrite lõunast, kus ta ütleb, et soorollid on sotsiaalne kosntruktsioon ja „[Soorollid on] sinu, minu, meie vahel kokku lepitud. Neid tuleb väga selgelt eristada bioloogilisest soost, millest rääkis akadeemik Richard Villems. Soorollid on üks hästi paljudest muutustes olevatest stereotüüpidest. Samamoodi on ümbritsevas maailmas näiteks tekkinud stereotüüp islamiusulisest“.
Tähendab, ta kasutab mõistet „sotsiaalselt konstrueeritud“ ikka üsna teises tähendus kui Berger ja Luckmann ja seda just nimelt üsna sünonüümsena igandlikule ja kahjulikule stereotüübile.

Kolmas otsingutulemus on juba päris informatiivne, sest sealt leiab ka Rein Raua kriitika möödamineku allika. Artiklis „Olemus või konstruktsioon“ („Vikerkaar“, mai, 2007), kirjutab Triin Kallas:
„Berger ja Luckmann toetuvad oma üldistustes paljudele varasematele ideedele, eelkõige ideoloogia- (Karl Mannheim) ja hegemoonia-alastele (Antonio Gramci) teooriatele, sümboolsele interaktsionismile (George Herbert Mead), dramaturgilisele sotsioloogiale (Erving Goffmann) ja etnometodoloogiale. Kui nende enda fenomenoloogiline meetod on eelkõige kirjeldav, siis paljud mainitud ühiskonnateooriad – eriti marksistlikud ja nende edasiarendused – taotlevad sotsiaalsetele konstruktsioonidele tähelepanu juhtides kehtiva olukorra muutmist. “Konstruktsioon” tähendab siin “kunstlik, kuid vaikimisi toimiv”: kui alamklassid mõistaksid, kuidas kapitalism neid kodanlike väärtuste abil kontrollib, laguneks kehtiv hegemoonia koost. Niisugune seesmine konstruktsioon tugineb loomulikkuse-illusioonile ning on seetõttu raskemini märgatav kui väljastpoolt jõuga peale surutud totalitaarne võim.“

Eelnev lühidalt kokkuvõetuna: need n.ö. traditsionalistlikud kultuurikriitikud kritiseerivad selle mõiste reaalset kasutust, tähendab, marksistlike sotsiaalkonstruktivistide sõnavõtte, aga Rein Raud võtab seda kui Berger-Luckmanni sotsiaalkonstruktivsmi ebaadekvaatset kriitikat. Pole ma veel näinud, et sõssid Bergerile ja Luckmannile viitaks.

Kinnituseks võib tagasi pöörduda guudelduse juurde. Esimesel otsigulehel on kohe näiteks Kadri Aaviku ja Kristi Kajaku uuring „Soo sotsiaalne konstrueerimine Eestilasteaedades 7 Tallinna lasteaia vaatlusandmete põhjal: empiirilineuurimus“ (Eesti Naisuurimus ja Teabekeskus, 2009). Bergerile ja Luckmannile seal ei viidata, küll aga võetakse ideoloogilism Michel Foucault'st ja Judith Butlerist ning n.ö. „loomulikkuse-illusoonile“ antakse selline kogupauk, et tõsimeelne uurimus võib meenutada vähem harjunud lugejale satiiri (ka bioloogiline sugu on sotsiaalselt konstrueeritud ja iga eristus võimusuhe jne).

Kui aga seadistada guugeldus kõige hilisematele fraasikasutusele, siis hüppab kohe Rein Raua enda loo kõrvale Mikk Pärnitsa värskesõnavõtt „Feministeeriumis“, kus vägisi pükstesse topitud üldinimene deklareerib, et „Mehe sooroll on hetkel Mehe ideaalne kuvand: stoiline, töökas, ratsionaalne ja… mehine. See roll on sotsiaalne konstruktsioon, illusioon. Illusiooni või vale üleval hoidmiseks peab sellesse lülitama enamust ületava arvu. See kestab vaid niikaua, kuni keegi seda küsimuse alla ei sea ega endale teadvusta. Seega kestab sooroll edukalt seni, kuni selle kasud ületavad keskkonnaga toimetuleku mõttes selle kahjud. Praegune patriarhaat ehk mehi inimkonna eliiti asetav kuvand on tegelikult surnud ja iganenud. Praegune meeste sooroll on n-ö „toksiline“, mis ei lase inimesel ennast avastada ja sunnibki ta kultuuripuuri“.

On see, mis ta on, aga Bergeri ja Luckmanni arusaamadega ei lähe see kokku teps.

Tähenduslik on ka see, mida kirjutab Aro Velmet Bergeri ja Luckmanni raamatut tutvustades („Postimees“ 21.VI. 2018):
"Bergeri enda kriitika radikaalsete konstruktivistide aadressil kõlab, nagu see võinuks vabalt ilmuda Hardo Pajula või Lauri Vahtre sulest: "Nemad aga väidavad, et kõik tõlgendused on võrdsed; mõned lausa, et tõlgendustest väljaspool mingit tegelikkust polegi. Esimene väide [...] on retsept teaduse enesehävitamiseks ning, mis veel palju-palju ohtlikum, fanaatiliseks poliitikaks. Teine väide vastab skisofreenia kliinilisele definitsioonile".

Arusaadav. Berger pidi ju samuti võitlema oma loodud mõiste marksistliku kasutusviisiga nagu meiegi konservatiivsemad kultuurikriitikud.

Igatahes lõpetaksin käesoleva märkuse Aro Velmeti ülevaate viimase lõiguga, millega igati nõus olen:
„[Bergeri ja Luckmanni raamtu värske eestindus]“Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus“ näitab eeskätt, kuivõrd keeruline on sotsiaalse stabiilsuse saavutamine ja kui palju tööd nõuab inimeste väljamõeldiste püsivateks institutsioonideks ja iseenesestmõistetavateks käibetõdedeks muutmine. Bergeri järeldus sellest tõdemusest oli, et asju, mille ülesehitamine nõuab nii palju vaeva, ei maksa üleöö laiali lammutada. Vaat sulle „vasakintellektuaalide diktaati“.“


P.S. Rein Raud ütleb väga õigesti: „Sotsiaalne konstruktsioon on igasugune inimeste ühistegevuses tekkinud nähtus, mis ei ole objektiivsete loodusseaduste põhjustatud. Seega on sotsiaalsed konstruktsioonid täiesti reaalsed, sest nad mõjutavad meie elu. Ja ühiselt loodut ei saa keegi omavoliliselt ümber teha.“
Ometi kardan, et see sedastus – eriti selle viimane lause – on palju häirivam sellele seltskonnale, kes on harjunud millegi sotsiaalsele konstrueeritusele osutama, kui nn traditsionalistlikele kultuurikriitikutele.

1 kommentaar:

  1. Ei ole mingit isu PM kirjutada, vabandust.

    Eesti eliidi unistus on vaikselt ja sotsiaalselt konstrueerida rahvus, mis tunneb ja usub ainult läänemaailma ja tema eestkõnelejaid ning peale iseenda midagi muud tõsiselt ei võta. See eliit peab oma parimaks eluvõimaluseks olla Iisrael Läänemere ääres. Eestlane olen on meiekandi sionistlik projekt. Iisraeli (nüüd koos Saudi-Araabiaga) mõte on läänestada ja allutada Lähis-Ida. Meie "ülesandeks" jääb üüratu Venemaa lääneosa. Päriselt pole kõigel sellel meie kultuuriga muud pistmist, kui et me peame selle jamaga kuidagi hakkama saama.

    Poliitiline, globaalsete eesmärkide järgi kujundatud rahvuslus seab Eesti venelaste kultuurilisele identiteedile arvatavasti juba praegu nii ahtad piirid, et nad nendega lihtsalt inimlikult, isiklikku terviklikkust kaotamata nõustuda ei saa. Aga ka lõhestunud isiksused ja inimgrupid on tänapäeva suures poliitikas ihaldusväärne jõud – piisab kui mõelda džihadismile (Macroni kõrval on maailma meedia uueks paipoisiks Muhammed bin Salman).

    Ennekõike puudutab see viimase aja sündmusi Salisburys ja Süürias tervikuna. Maailm, mida konstrueeritakse on üdini vale ja valelikult omakasupüüdlik.

    Meie eliidi unistuse kõige salajasem osa on aga eesti venelastest ukrainlased konstrueerida. Mis on täiesti vastuvõetamatu idee, sest nii nässus riike ja rahvusi on maailmas vähe.

    VastaKustuta